Parim tarkus on jagatud tarkus, suurim rõõm on jagatud rõõm

Sel kevadel on juba kaks korda nii juhtunud, et ma olen pidanud oma sõprade-tuttavate seltskonnas käsitöö töötuba läbi viima. Täiesti erinevatel teemadel, aga ikkagi. Ei tea, kas see on mingi vihje või märk kosmosest või misasi :-D.

Esimene kord oli Suurel Reedel kui kõik teised kanamune värvisid. Meie oma Saku-gintooniku-käistööringis leppisime juba veebruaris kokku, et kanamunad jäävad meist seekord ühisürituse korras värvimata, sest meie läheneme teemale hoopis läbi penoplastist munade kaunistamise. Kas siis kevadistes toonides ja ajakohaselt või etteruttavalt juba jõuludele mõeldes - igaüks valib ise. Kes tahab lisaks kanamune värvida, siis see on rangelt vabatahtlik ja toimub väljaspool töötuba.
Korjasin kodust kokku hunniku erinevaid kangaid, paelu, pärleid ja muid vidinaid ning varustasin ennast Karnaluksis terve hunniku eri suuruses penost pallitoorikutega.
Kokkulepitud ajal kogunesimegi Ulrica juurde ja hakkasime pihta. Esiteks muidugi muutsime Ullu muidu viimase peal korras köögist täieliku segasummasuvila, sest kogu kraam tuli ju vabadele pindadele laiali laotada, et oleks vajalikul hetkel silma all ja käepärast.

Stiina ja Alexis nokitsemas

Mida kõike siia lauale ei mahtunud!

Plaanisime, et noh, nokitseme mingi paar tundi ja siis elame seltsielu edasi, aga tegelikult sattusid kõik sellest nii vaimustusse, et lõpetasime alles hilja õhtul. Sedagi üsna proosalisel põhjusel - pallitoorikud said otsa. 

Õpetada polnud mul eriti pärast esimest katsetust enam kedagi vajagi, kõik said ise hakkama. Tehnoloogia iseenesest on ju imelihtne. 

Riputasime oma töö tulemused pildile püüdmiseks Ulrica õunaaeda üles, aga ega ma praegu enam täpselt kõikide kohta ei mäleta, kes millise tegi. 

VASAKULT: Stiina, Stiina, Stiina, Ulrica, Kayre, Stiina

VASAKULT: Stiina?, Kayre, mina, Alexis (suur sini-lilla), Stiina (väike hall
punaste lilledega), ? (sini-punane), Ulrica (beež), Maire ? (täppidega), ? (lilla)
mina 

Teine töötuba juhtus olema nüüd mõned päevad tagasi kingitusena minu hea sõbranna Gerli sünnipäeval. Tundus olevat hea idee kambale naistele natuke pärlitööd õpetada, kui nad juba kokku on tulnud. Tore kevad ju käes ja kirev suvi veel ees, kus ilusad naised saaks omatehtud ehteasja kanda. 

Osalejaid oli seltskonnast üllatavalt palju, aga nagu nii mitmedki ütlesid, ahvatles neid laua äärde istuma pigem värviliste pärlitaldrikute efektne välimus kui tungiv soov endale midagi valmis meisterdada. Aga kui oli juba pärlile sõrm antud ja koht laua taga sisse võetud, siis polnud enam pääsu. 

Ahvatlus on lauale laotatud

Selle töötoa puhul tundus alguses olukord märksa rohkem kontrolli all olevat kui Ulrica juures, kus lähtematerjalist kohe laua peale suur segadus tekkis. Hilisemaid sündmusi arvesse võttes oli tegelikult lugu vastupidi. Kangaste ja paelte käsitlemine on palju lihtsam kui pealtnäha süütute pärlitega toimetamine. Kes ei tea, siis olgu teile siinkohal öeldud, et need väikesed põrgulised lausa ootavad kui nendega murdosa sekundiks tähelepanu kaotada ja vale liigutus teha. Enne kui sa jõuad "apelsin!" öelda on juba 110 tükki korraga kõrinal mööda lauda ja lauaalust laiali. Hüppavad nagu kirbud.

Piisas sellestki kui korraks sõrmed taldrikul olevasse pärlikuhja suruda ja juba nad lendasid nelja ilmakaare suunas.  

Naersime terve õhtu, et Gerly väike aastane põnn saab veel mitu nädalat põrandalt "värvilist kuivtoitu" manustada . Isegi kui põrand tolmuimejaga üle tõmmata on tittedel selliste asjade leidmiseks eriline anne. Nende täikammina tiheda kontrolli eest ei peida midagi, kui nad pilguga mööda mööblialuseid ja nurgataguseid raalivad.

Plaanisime alguses siingi, et ega üle 1,5-2 tunni inimesed kes varem pole elu sees ainsatki pärli niidi otsa ajanud, sellega tegeleda ei viitsi, aga võta näpust.

Ka sel korral jagus tegevust mitmeteks tundideks.

Ilmselt oli põhjus selles, et tulemus hakkas juba üsna varsti endast märku andma ning inimestel tekkis hasart asi valmis teha, võtku sees siis aega mis ta võtab. 

Kuna siin olid praktiliselt kõik osalejad minu jaoks tundmatud, siis oli hästi huvitav vaadata, kuidas inimesed nende jaoks täiesti uudse asjaga suhestuvad ja tööd teevad. 

Alguses olid osalejad hästi ebakindlad nii värvi kui pärlite valiku osas, nagu võiks siin olla õigeid ja valesid valikuid. Aga kui juba sõrmede vahel valmivast asjast mingi nägemus tekkima hakkas, siis muutusid kõik ka palju enesekindlamaks. 

Tehnoloogilised põhitõed rääkisin küll üle, aga hiljem selgus, et tõelisele kunstile kohaselt leidis igaüks omaenda viisi, kuidas need pärlid sinna vildi külge saada. 

Tööd olid hästi eriilmelised ja see oli tõeliselt tore. Ma arvan, et enamik osalejatest ei uskunud laua taha istudes, et nad õhtu lõpuks sellise asjaga hakkama saavad. Nii et toatäis rõõmsaid üllatusi. 

Lenne päike

Mirjami jõuluteemaline

Sandra roosinupp

Eve klassikaline

Helena sirelihõnguline

Marily jääkristall

Ma loodan, et panin nimed täppi nende osas, keda arvan teadvat. 

Nüüd jääb üle huviga oodata millal järgmiseks töötoaks võimalus avaneb. Praeguste plaanide kohaselt vist suve keskpaiku Lihula kohvikupäevade raames, kui õdedega koos mustlasteemalist pop-up kohvikut korraldame ja ma seal soovijatele natuke oskusi jagan.