Käsitöömesilane: Mustlaslaagri telgitagustest ehk kuidas kolm õde kohvikut pidasid

Juba ammu enne seda kui Lihula Kohvikutepäeva korralduskomitee endast kevadel märku andma hakkas olime meie ära otsustanud, et teeme sel aastal kolmekesi koos ühe laheda pop-up kohviku. Selline õdede värk, teate küll. Korraldajad üllatasid meid nõudega, et kõik kohvikud peaksid olema mingile teemale pühendatud. See tõmbas paariks sekundiks esialgsele õhinale väikese piduri peale, sest kust sa selle teema ikka niiväga kohe varrukast võtad, aga no kui on vaja, siis on vaja.

KUST NEED MUSTLASED KÜLL TULID?
Optimistid võivad öelda, et kolm pead tähendab ka kolm korda rohkem häid ideid, aga tegelikult on asi sootuks vastupidi. Meil käis hoopis mitu päeva kõva vaidlemine ja võitlus teemal "see mõte ei kõlba kuskile". Korda kolm...

allikas: Internet

Alustasime kõige lihtsamast lähenemisest ehk sellest, mis meil juba olemas on. Ja olemas oli meil sel hetkel Andra ettevõte Võilille Köök. Kuna selle nime all kohvikutepäeval osaleda ei tohtinud, siis kaalusime variandina Võilille kohvikut. Mulle tundus see natuke liiga lihtsa ja etteaimatava lahendusena, aga teised olid esialgu entusiastlikud. Mõte oligi tore kuni sinnamaani, mil hakkasime ideed tulevase menüü ja imagoga kokku viima. Võililledest saab teadupärast igasuguseid toiduasju teha ja kogu kohviku kujundustki on võimalik kollase värvi ja võilillede peale üles ehitada, aga selle kõige juures oli üks väike "aga" - nimelt on võililled, kuramused, juuli lõpuks oma õitsemise juba ammu lõpetanud. Nii et see mõte jäi siiski bioloogiliste takistuste taha kinni.

Võilillest edasi liikus arutelu värvide peale üldisemalt, aga sellega ei jõudnud me ka kuigi kaugele. Isegi kui panna kõigile asjaosalistele salvrättide ja laudlinadega samas toonis kostüümid selga, on menüüd kindla värviga sootuks keerulisem siduda. Muidugi võib kaasaegse köögi võimalustega imesid teha ja küpsetada soovi korral ka rohelisi muffineid ning helesinist õunapirukat, aga siis lõpetaksid külastajad oma päeva ilmselt mõnes meditsiiniasutuses. Seega - rahvatervise huvides ei saanud ka sellest teemast asja.

Nurka visatud mõte osutus siiski üsna visaks ja hakkas seal oma elu elama, muundudes ühele kindlale toiduainele keskenduva kohviku ideeks. Näiteks apelsinid. Kenad, värvilised, maitsvad, ohtrate kasutusvõimalustega ja kindlapeale ka juuli lõpus kättesaadav kraam. Aga... iigaaav.

allikas mõlemal: Internet

Mina ja Tiina lasime mõtted lappama ja pakkusime juba välja, et kasutame ära omaaegset kultusetendust Armastus kolme apelsini vastu. Naljad kõik juba ette olemas, endal pole midagi vaja välja mõelda. Mugav! Mina oleksin olnud antihüpohondrik Truffaldino, Tiina oli nõus olema Pantaloone, aga Andra lõi käed puusa ja teatas: "Ei lähe etenduse sisse!". Tagantjärele mõeldes - jumal tänatud, et ta seda tegi, sest ma ei kujuta ette kuidas me selle mõtte lõpuks teoks oleksime teinud.

Mina oleksin siis pidanud laupäeval selle kuumusega mingis punases siidkostüümis mööda külaplatsi ringi sebima ja Tiina oleks näinud välja nagu ujumismütsiga brokkoli, sest kuhugi oleks ta oma pikad juuksed pidanud ju ära peitma. Selle koha peal mul fantaasia lõppeb...
Mõnikord on ikka hea, kui vähemalt ühel kolmest selge aru peas püsib.

Ideid oli veelgi. Näiteks Tšehhovi "Kolm õde" ja kirjanduskohvik "Lugemisnurgake", aga esimest oli stiililiselt liiga keeruline välja mängida ja "Lugemisnurgake" eeldanuks pigem siseruumides toimuvat. Pealegi - kust neid raamatuidki võtta ja kes neid tassiks? Kuna ma olen pidanud oma iga aastaga aina mahukamaks paisuvat raamatukogu mitmeid kordi ühest kohast teise kolima, siis ma tean suurepäraselt kui rasked need sunnikud on.
Kolmanda päeva õhtuks olime jõudnud juba mitu korda tülli minna ja üksteist oimetuks vaielda, siniseks vihastada ja jälle ära leppida. Mitme ideega jõudsime üsna kaugele enne kui jälle peaga vastu seina põrkasime. Istusime igaüks oma pesitsuspaigas arvutite taga ja tunne oli üsna lootusetu. Tundus, et kõik head mõtted on meid maha jätnud. Fantaasiakohvik (mis fantaasia?) ja Havai hula-hula teemaline (mis nende paberlillevanikutega pärast peale hakatakse?) olid juba nagu viimased õnnetud popsatused kohe tühjaks saavast seebimullitajast.
Lõpuks pakkus Andra välja boho-hõngulise hipikohviku idee ja me hakkasime jälle sobivat visuaali otsima. Jõudsime kirjude seelikuteni ja siis kargaski korraga kõigil kolmel nagu välgutabamusena pähe üks ja seesama mõte - MUSTLASED! Kuidas me küll ohe selle peale ei tulnud. Oleks võinud ju korraks peeglisse vaadata (no, vähemalt Tiina). Sellest hetkest hakkas ideid tulema nagu paisu tagant, pane ainult kirja ja jäta meelde. Lõpuks ei saanud keegi aru, milleks meil kogu seda eelnevate päevade palundrat vaja läks kui nii hea idee tegelikult lihtsalt maas vedeles. Ainult võta ja tee.

MIS ME SIIS KA SÜÜA TEEME?

Kohvik tähendab reeglina suurt hulka inimesi, kes tahavad ühte väga kindlat asja - süüa. Sa võid ju hullult ägeda koha püsti panna, aga kui toitu ei ole või see on kehvapoolne ja ülejala tehtud, siis võid oma laagri üsna pea kokku pakkida. Stiilika puhul oli meie arvates oluline ka see, et visuaal ja menüü omavahel sobiksid. Beseed ja šokolaadivahtu vitsutavatest mustlastest pole keegi veel enne kuulnud. Kõiketeadev Google ütles, et see rahvas on kokkamise koha pealt üldse üks ilgelt mugav kamp ja nende toiduvalmistamise traditsioonid viitavad pigem piiritule konservi- ja poolfabrikaadiarmastusele. Ehtsaid rahvuslikke roogasid, mida kohvikus ka kasutada annaks, praktiliselt ei leidunudki. Lõpuks leidis Andra ühe traditsioonilise koogiretsepti (Gypsy tart), mille me siis ka menüüsse valisime. Muude toitude osas otsustasime keskenduda lihtsatele looduslikele koostisainetele (marjad, seened, kala, mesi) ja need siis mingite lugude abil teemaga ühendada. Selge oli, et makroonidest ja ühest korralikust tordist me ei pääse, aga igasugused šokolaadikoogid ja pavlovad otsustasime seekord ära jätta.

foto: Andra

Vajalikud toorained olid meil juba paar päeva varem valmis varutud, sest iga lollgi teab - kes pole olnud tark, et plaane teha, see saab hukka. Küpsetamine käis kahes köögis: Andra enda omas, meie Tiinaga teises. Andral kui spetsialistil oli enamik asju reede pärastlõunaks juba valmis, samas kui mina sain esimese piruka alles siis ahju ja Tiina polnud veel alustanudki. Temal, tõsi küll, oli ka nimekiri õnneks kõige lühem ja sisaldas ainult ühte toodet.

Kui te arvate, et mul küpsetamine sama ladnalt välja tuleb nagu Jamie Oliveril, kes 15 minutiga ahjust 4-käigulisi gurmeelõunaid välja võlub, siis te eksite. Vaatamata sellele, et ka minul asendamatud ja usinad minionid Laura ning Sonja suure osa vajalikust eeltööst ära tegid (nt riivisid porgandit, hakkisid juustu ja lõikusid muid tooraineid), mässasin ma oma pirukatega ikka hiliste öötundideni. Muuhulgas tuli rinda pista selliste ootamatute üllatustega nagu sügavkülmunud vahukoor, valesse pirukasse sattunud porru ja omavahel ahjus kaklema läinud neli vorsti-juustu stritslit. Ilma vahejuhtumiteta ei möödunud asjad Andragi köögis. Kuuldavasti tahtis seal pisarakoogi peal olev pisarakiht vastu ööd omapäi uitama minna ja ma ei teagi, milliste kulinaarsete knopkadega või ähvardustega Andra selle väikese mässaja koogi külge kinnitas. Hommikuks püsis isepäine kate igatahes seal kus ta püsima pidi nagu miska.

NO MIS SA SINNA SELGA PANED?
Kui kuskil on kaks naist koos siis on pommikindel värk, et see küsimus varem või hiljem päevakorda tõuseb. Meid oli koos tüdrukutega kambas 6 naist ja me räägime siin stiiliüritusest. Khm...
Loomulikult algas üks metsik kappides, kaltsukates ja kaubanduses ringi tuulamine, et endale sobivaid kostüüme leida. Iga vähegi kaubandusteadlik naine teab ju, et kui riidepoest on mingit kindlat asja vaja siis on see raudpolt-kindlalt just selleks ajaks müügilettidelt eemaldatud. Aga järgmisel päeval, kui enam tarvis pole, siis ainult seda müüaksegi. Seetõttu tuleb olla kaval ja jätta poes käies mulje, et sul pole üldse midagi vaja. Ja siis - üllatus!!! - krabadki riiulilt sinna pahaaimamatult passima jäänud rõivatüki. Niimoodi leidis Andra endale näiteks pluusi ja mina Ronjale seeliku.
Aga ega lõputult poode ei peta ja ühel hetkel tuli tõtt tunnistada, et mõned asjad tuleb siiski endal spetsiaalselt valmis õmmelda. Mis sellest, et eelmisel korral õmblusmasina taga istudes oli kalendris hoopis teine aastaarv... Õnneks on õmblustöö nagu jalgrattasõit - kui korra juba selge, siis ei see unune.

foto: Andra

foto: Irma

Kui kõik kangameetrid olid seelikuteks vuristatud, siis oli kord ehete ja kulinate käes. Selle koha peal hakkas mul enda pärast natuke hirm ja ma mõtlesin, et äkki tuleks võtta ette üks kiirkülastus lähimasse arhiiviasutusse uurimaks, mis mu suguvõsas ikkagi toimub. Kuskil peab mingi hulkuv mustlane seal perepuu okste vahel ringi rändama, sest kuidas muidu seda saaki seletada mille ma oma sahtlitest leidsin. Ausalt, ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellel oleks kodus samasugune hulk sedasorti ehteid nagu minul. Kusjuures hirmuäratav kogus neist veel sellised, mida ma tegelikult ja päriselt ka kannan. Kui Tiina oma kollektsiooniga kohale ilmus, siis muutus see eksinud mustlase mõte veelgi usutavamaks, sest sama stiil tuli temaltki. Kogus oli ainult väiksem.

foto: Irma

foto: Kristina Kukk

Viimase foto pealt on kahjuks Ronja puudu, sest tema oli pildistamise hetkel aktiivselt köögipoolel ametis.

KES SEE ZORAIDA ON?
Tähelepanelikumad märkasid kindlasti erinevates postitustes figureerimas ühte salapärast tegelast nimega "vana (mustlasnaine) Zoraida" ja mitmed inimesed on meilt küsinud, et kes see selline on.

autor: internet, Peter Stanimirov

See kõlab võibolla jaburalt, aga me ausalt öeldes ei tea, kuskohast ta tuli. Mingil hetkel oli ta lihtsalt kohal ja hakkas oma elu elama, segades ennast nii ennustustesse kui toidulugudesse ning muutudes justkui meie kohviku kaitsevaimuks ja ülevaatajaks. Hakka või maagiat uskuma...

Kuna kohviku reklaami ja lugude väljamõtlemine ning edastamine oli minu ülesanne, siis Andra ja Tiina vahepeal naersid, et mina ise olengi Zoraida, aga tegelikult ja ausalt - ei olnud. Minu enda jaoks ilmus see karakter sama ootamatult ja iga kord kui ma mõne loo kirjapanemisel hätta jäin, oli ta juba kohal ja tegutses omasoodu. Aga ma pean ütlema, et ta meenutas mulle kohati pisut Terry Pratchetti tegelast Nanny Oggy :-)

HULLUD PROJEKTID NÕUAVAD HULLE INIMESI
Iga päevaga kulus meil korraldamisele aina rohkem aega ja planeerimist: viimase hetke toimetused, asjad mida meelde jätta, asjad millega arvestada jne. Terve majapidamine oli täis väikseid märkmepabereid, suuri märkmepabereid, kaustikutesse tehtud sissekandeid ja poetšekkide tagumisele külgedele kirjutatud mõttevälgatusi. Vahepeal tekkis endal ka tunne, et kas me üle ei mõtle, aga siis jällegi, et kui juba teha siis ikka täie rauaga.

autor: Andra

Andra hakkas ajutiselt käsitööga tegelema (ehk siis unenäopüüdjaid punuma). Seda ei usuks, kui ise poleks näinud.
Mina rahmeldasin ennastsalgavalt kõrvuni ulatuvas rohuvõsas ja trotsisin miljonit puuki, et lilleseadete jaoks toormaterjali korjata. Lauragi astus asfaldi pealt kõrvale ja seda juba ka niisama ei juhtu.
Enamik meist ületas ennast korduvalt, kui olukorrad jälle pingeliseks läksid ja mingites küsimustes vaidlused tekkisid ning ühine kokkulepe oli vaja saavutada. Kuna minul on iseloom sama äkiline nagu mustlase püss, siis ilmselt pean ma põhilise pingetekitaja "aunimetuse" nii mõnegi korra eest endale võtma. Aga me saime hakkama ja isegi sedavõrd hästi, et tegelikult plaanime juba tõsiselt järgmise aasta üritust. Sest me oleme kõik natuke hullud :-).

autor: Irma

autor: Laura

SAIME ME TARGEMAKS KAH VÕI?
Ikka saime.
- Näiteks tuleb arvestada, et vaatamata kõigele toimib vääramatu Murphy seadus a la Irma, mis ütleb, et ükskõik kui vara sa ka ei alustaks, ikka jõuab korraldatav sündmus enne kohale kui sinul kõik ettevalmistused tehtud saavad.
- Alati jääb asju mis oleks võinud paremini olla või mille peale oleks pidanud enne mõtlema. Siin ei aita kohvipaks ega kaardipakk, vaid puhas ettenägemisvõime.
- Liiga palju tegevusi ja atraktsioone ei ole mõtet välja pakkuda. Need kõlavad küll reklaamis hästi, aga päriselt ei ole kellelgi aega ega huvi nendega kohapeal tegeleda. Inimesed tulevad kohvikusse, mitte seiklusparki.
- Hea etteaste või esineja on nagu kirss tordil, mesi saial ja liblikas ninaotsas.
- Süüa tuleb teha varuga. Jooke ka. Aga hulluks ei maksa minna. Kvaliteet ikkagi enne kvantiteeti.
- Pisiasjad (jää jookides, varjualune istumine, kujundusdetailid) on olulised.
- Kohapealne tegevusplaan tuleb väga täpselt läbi arutada ja igaühele selged ülesanded/vastutus jagada. Naiskonnas peab valitsema distsipliin, muidu näeb kogu tegevus välja nagu tulekahju kirbutsirkuses.
- Kui ise asja entusiasmiga teha ja tehtavasse uskuda, siis usuvad ka teised.