Aga algusest. Pole enam mingi saladus, et eelmise aasta augustikuus kinkis terve punt mu sõpru mulle sünnipäevaks lapiteki kursuse Tallinna Rahvaülikoolis. Kuluaaridest oli kosta, et enne lõpliku valiku tegemist olid kõne all veel ka vitspunutiste, niplispitsi ja kirivöö (või oli see kunstheegeldamine?) alternatiivid, aga taevale tänu - lõpuks jäi peale ikkagi lapiteki variant. Samal päeval andsin piduliku lubaduse, et kui olen kursuse läbi teinud, siis - kasutades kõiki oma seal omandatud uusi oskusi - teen ühe suure lapiteki pühendusega sellele samale seltskonnale. Olgu nad siis siinkohal nimeliselt ka ära toodud: Ulrica ja Mäx, Katrin ja Tiki, Kersti ja Paap, Kayre, Alexis, Henry ja Tanel.
Kursused algasid novembri lõpus ja tänaseks on ka juba teada, et aprillis, kui kõik läbi saab, tuleb suur näitus kursuse lõputöödest. Ehk teisisõnu - see on nüüd see koht, kus ma saan oma lubaduse täita.
Loomulikult võiksin ma oma lõputööks ka mõne lihtsa ja ilusa teki teha nagu kõik teised - sest ilmselgelt ilusaid tekke saab seal olema mitmeid. Tänaseks oleme selle seltskonnaga nii mitu korda koos käinud, et koos tehtud tunnitööde põhjal olen enda jaoks tegijate pingerea juba suures osas paika pannud: kes on väga hea värvitajuga ja andekam tegija, kes on lihtsalt armas vanaema ja tahab oma lapselastele lapitekke teha. On algajaid ja edasijõudnuid, kokkuvõttes üks üsna lahe kooslus hakkajaid naisi. Ja ma usun, et lõputööde osas saab veel üsna palju üllatusi tulema.
Aga jah... lihtsalt ilusa teki tegemine ei oleks minu moodi :-), sest see oleks liiga lihtne lahendus. Sellepärast vaevlesin ma mitu ja mitu päeva tõelises loomekriisis, püüdes välja mõelda, mida ma siis teen. Kõhklesin kahe idee vahel. Kumbki neist ei olnud mu peas päris selgelt välja kujunenud, aeg-ajalt vilksatasid ainult üksikud fragmendid lõpptulemusest.
Üks nendest oli jaapani-teemaline ja ilmselgelt mõjutatud "Otari lugude" raamtutest, mida ma hiljuti lugesin - selles ideest tuleb juttu veel edaspidi. Aga jaapani-teema ei haakunud kuidagi mu sõpradega.
Teine idee, mis mul juba hulgemat aega peas ringi liikus, oli Põhjamaade mütoloogiast pärineva Ilmapuu ehk Yggdrasilli kujund.
Otsustasingi lõpuks selle variandi kasuks.
Kuna põhiolemuselt oli mul idee olemas, siis hakkasin seda paberile panema. Raiskasin ära tubli metsatuka jagu paberipuud ja mu ökoloogiline jalajälg jõudis juba Lumeinimese mõõtusid võtma hakata, enne kui lõpuks selle peale tulin, et prooviks Excelis oma plaani paika sättida. Arvestasin välja, kui mitu ja milliste mõõtudega lappi mul vaja läheks, et soovitud laius ja pikkus kätte saada.
Mudel tuli selline:
Ma ilmselgelt vajan ravi, tunnistasin ma endale peeglist otsa vaadates ja kui ma sellest paarile oma tuttavale rääkisin, siis ... noh, ütleme kõige leebemad nendest koputasid endale ka otsaette ja soovitasid mul perearsti poole pöörduda.
Aga minul oli plaan paigas ja kui ma järele mõtlen, siis on selline hull hiigelprojekt täpselt see väljakutse, mis mulle meeldib ja sobib. Iseasi, kuidas see lõpuks välja nägema hakkab. Aga selles järgmises osas
:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar