Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et paar aastat tagasi kinkis mu sõbranna Kati mulle muhu tikanditega mobiilikoti. Jube hea kott oli, peale telefoni mahtusid sinna mõnusalt ka suitsupakk ja tulemasin ära. Aga nagu kõikide pidevalt kasutuses olevate asjadega juhtus ka sellega nii, et aja jooksul muutus ta üsna koledaks ja räbalaks.
No pole vist vaja öelda, et ma selliseid asju, mida ise teha annab, poest küll ostma ei hakka ja loomulikult võtsin ma ühel päeval kätte ja hakkasin endale ise ühte valmis nokitsema. Lapitekkidest jääb alati mingeid väikesi riidetükke üle, mida ma kunagi ära ei viska, kuni neist veel ükstaspuha mida muud teha saab. Ja mobiilikott on piisavalt väike vidin selleks, et ka kõige pisemad kangajäägid ära kulutatud saaks.
Lisaks olin ma just Ele käest saanud hunniku imetabaselt vahvaid efektkangaid, millele polnud eriti pärleid ja paelu vaja peale tikkidagi, kuna need olid ka niisama piisavalt huvitavad.
Minu oma tuli lõpuks selline:
See oli suurepärase idee esimene katsetus ja muidugi ei tulnud kõik kohe korralikult välja. Minuga on ju ikka nii, et kui mingit asja annab keeruliselt teha, siis ma leian selle võimaluse. Lihtsamad lahendused kooruvad kogemuste käigus. Nii näiteks tegin ma selle koti enne valmis ja alles siis hakkasin voodrit sisse panema. Ilge nikerdamine oli ja tulemus tuli selline, millega ma ise tegelikult päris rahule ei jäänud. Jõudsin kaks kotti veel sama viga korrates valmis teha -sellised nimelt:
Ja sellise, oma töökaaslasele Kairile. Kairi tellimusega oli muidugi sellevõrra lihtsam, et see oli ilma klapita ja sinna oli voodrit lihtsam sisse sobitada:
Alles siis tulin mõttele, et tegelikult võib seda teha hoopis nii, et õmblen voodri kohe välimiste detailide külge ja küljed kinnitan kandiga ning salapistega.
Järgmised katsetused tulid minu meelest juba palju kaubanduslikumad välja. Sellised siis:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar