Hiidprojekt "KODU KORDA!" XVIII "Tänuavaldus tundmatule näputöömeistrile pluss natuke poti- ja pajapõllundusest"

Velkamm velkamm üle pika aja. Kooliga on selleks aastaks ühel pool ja hiidprojekt läks peale jaanipäeva suure mürinaga jälle töösse. Kõik poolikuks jäänud asjad tuleb nüüd ju ära lõpetada ja hiljemalt augustis uutega peale hakata, et oleks mida septembris taas nutuvõruse näoilmega käest ära paremaid aegu ootama panna.
Esimesena võtsin kohe ette millalgi mullu samal ajal alustatud Väikepealiku toa kardinad. Eks ma olin neid ju ka vahepealsel ajal nokitsenud õppetöö kõrvalt, kuid päris valmis said nad alles nüüd. Kõigepealt suur tänu tundmatule autorile, kes kunagi leidis aega mulle toorikud valmis heegeldada. Ja siis teine suur tänu sellele juhmardile, kes neist midagi ei arvanud ja kaltsupoodi müügile viis. Ja kolmas tänu minu sõbranna Anule, kes need sealt üles leidis ja ära ostis ja mulle andis, kui need talle endale enam akende ette ei sobinud.
Ma ikka tõepoolest imetlen inimesi, kellel jagub nii palju kannatust et selliseid suuremahulisi heegelpindasid valmis nikerdada. Suuta peenikesest niidist monotoonselt rida rea haaval terved kardinad või voodile päevatekid pusida - see on minu jaoks ikka täielik tuumateadus ja need inimesed kes sellega hakkama saavad, on minu arvates tõesti 40 sügavat kummardust ja kestvaid kiiduavaldusi väärt. Mina selleks igatahes võimeline ei ole.
Sestap ka minu sügav tänu sellele tundmatule näputöömeistrile, kes kunagi niisugused kardinad valmis heegeldas:

Pidi ikka visadus olema, jupp-jupi haaval neli ilgelt suurt aknakatet valmis teha. Ja pidi see inimene ikka tuhnus olema, kes sellistele väärt asjadele paremat otstarvet ei leidnud kui need majapidamisest välja visata ja kaltsukasse häbiväärse tasu eest müügile panna. Aitäh et vähemalt sinnagi viis, oleks võinud ka palju hullemini minna.
Ja küll on hea et just minu sõbranna Anu, kes selliseid asju jällegi väga hinnata mõistab, need sealt üles leidis ja ära ostis.
Minu kätte jõudsid need kardinad juba siis kui nad mingi aeg Anu toas akende ees olid rippunud ja kui selgus et pärast remonti need nagu enam hästi samasse tuppa ei passi. Aga et ma olin neid seal juba korduvalt kadedusest rohelisena näppimas käinud, kinkis Anu need mulle. Kahjuks need mulle Tarekesse ühegi akna ette niisama, oma originaalmõõtude poolest ei sobinud. Väikepealik aga tahtis enda tuppa akende ette väikesi poolkardinaid. Nii ma siis võtsin kätte ja harutasin suured kardinad juppideks.

Tulemuseks oli hunnik väikesi detaile, mida ma nüüd siis omakorda tuunima hakkasin.
 







Kuna minu heegeldamise oskused on siin juba varasemalt kirjeldamist leidnud, siis ma nendel rohkem ei peatuks, ütlen vaid et minu laeks sai harutatud detailidele kõigepealt kollase ja siis tumepruuni niidiga ringid ümber heegeldada.

Lõpuks kinnitasin detailid nurkapidi teineteise külge. Paar detaili pidin kahjuks ka pooleks lõikama, aga see selleks. Siis heegeldasin pika toru, mille ma ühte serva pidi uue kardina külge õmblesin, ja küljeribad. Kardinapuu ajasin läbi toru, nii et see ülemise serva sirgelt ja kindlalt ära fikseeris.
Kuna minu arusaamised heegeldamiseks vajamineva materjalikulu arvestamisest on enam kui küsitavad, siis suutsin tervelt kaks korda niidikulu valesti arvestada ja kuna ma mõlema korral olin suutnud leida sellise niidi, mida enam hiljem kuidagi juurde ei olnud võimalik leida, siis ongi nüüd nii et Väikepealiku toa kardinates on kolme erinevat värvi kollasega tehtud detaile. Aga kui seda ei tea, siis võib arvata et nii ongi mõeldud :-)
Tulemus sai akende ette (neid on 2 tk) igatahes selline lõpuks.

Terve hulk detaile jäi veel kasutamatuna üle, nii et ma ilmselt saan nendest veel mingeid muid asju ka valmis teha. Näiteks diivanipatju või iks mitte - veel kuhugi ühed sellised poolkardinad? Ma pean lihtsalt ootama kuni mulle mõni superhea välkidee pähe tuleb.

Nii palju siis kardinatest.
Aga ma siin eksamite hooaja ja töötamise kiuste tegelen ikkagi mingi iluaiandusega ka. Plaanid olid möödunud aastal küll märksa suurejoonelisemad, aga kui ikka aega ei ole, siis ei ole. Seetõttu pidin ka sel hooajal leppima miniatuurse potiaiakesega kasutamata verandatrepil. Ega ta palju eelmise aasta versioonist ei erine, aga mitmed taimed on võrreldes eelmise aastaga erinevad. Raudürti ja kõrrelisi ja nelki möödunud aastal kindlasti ei olnud.  Ja potsikuid on ka hulga rohkem. :-)

Ühel ilusal päeval kui me veranda soojustatud saame ja ma sinna oma väikese kohvitamise nurga ja ürdiaia püsti panen ning me ka selle trepi uuesti korda teeme, siis tuleb mul oma potsikud ja vitsikud ilmselt mujale kolida, aga seda ei juhtu ilmselt veel paaril lähimal aastal. Õnneks või kahjuks.

No ja uuendusena sel aastal hakkasin ma  o m a  tagaaias pajapõllundusega tegelema. Paja ma ausalt varastasin. Või kui nüüd täiesti aus olla, siis pigem teisaldasin - Toriseja aia poole pealt enda aia poole peale. Temal seisis see seal niisama ja kasutult. Meil nimelt on aed Torisejaga pooleks jagatud. Minule kuulub maja vahetu ümbrus, eesõu ja viljapuudealune, temale maja taga olev kasutu heinamaa-larakas lõkkeaseme ja pallimänguplatsiga. Mina oma osa peal pingutan selle nimel et muru näeks välja kultuurne ja ilus, tema oma poole peal vaatab et rohi lihtsalt poole sääreni ei kasvaks. Kokkuvõttes on üldpilt täiesti OK, aga temal on keelatud oma artibuutikaga minu poole peale tulla ja mina ei kipu tema platsile. Tema ei torgi minu "iluaiandust", mina tema poole peal olevat (ja minu arvates täiesti tarbetut) kola. Välja arvatud muidugi see pada, millele ma juba ammu silma heitsin, aga mille kohta Toriseja väitis et ühel päeval tehakse selle sees kindlasti jälle lõket nagu ennemuistesetel aegadel, kui minust veel Tarekeses mõtetki ringi ei liikunud.
Kuna ma aga viimase kolme aasta jooksul pole kordagi näinud, et keegi selle paja läheduses kasvõi tikku oleks läitnud, siis ma hästi seda "kord saab siin lõke lõõmendama"-juttu ei uskunud. No ja kui nüüd oli tarvis üks tüütu känd minu poolt aiast muru seest ära "kaotada", siis oli õige aeg paja ärandamiseks enam kui käes.
Ühel päeval, kui Torisejal kaugemale asja oli, vinnasin paja käru peale ja tirisin oma aiapoole peale. Ilmnes et sellel vanal rondil oli lausa auk põhja roostetanud, nii et oligi viimane aeg ta sealt ära vedada, enne kui päris hukka läheb. Panin paika ja tassisin kohe mulla ka sisse, et oleks kindel värk - mis minu käes, see minu oma. Riisusin oma reetlikud jalajärjed muru seest sirgeks ja läksin järgmisel päeval nagu õige inimene kunagi Hansaplanti. Tulemus on nüüd selline:

Järgmiseks ma olen juba peaaegu et poole peal ühe vana tumbarappe reanimeerimisega, nii et peatsel jälle siin.