Kuidas ma teist aastat järjest noobleid kuuseehteid tegin

Umbes-täpselt aasta tagasi samal ajal kirjutasin sellest, kuidas ma Horteses käies Shishi kuuseehteid vaadates hinnainfarkti sain ja seepeale ise endale terve komplekti ehteid shishitasin ehk valmis tikkisin. Sellest saab lugeda siit, keda huvitama peaks. Sel aastal plaanisin juba varakult, et nokitsen eelmise aasta omadele mõned lisaks, aga siis tuli sõprade seltskonnas juhuslikult jutuks, et üks meist on just koolitusel käinud ja seal penoplastist ehtepallide tegemise selgeks saanud. Kuna ma juba tükk aega ise olen tahtnud seda tehnikat proovida, sündis sealsamas laua ääres plaan, et värskeid teadmisi ei tohi kadedalt vaka all hoida ega hapnema lasta, vaid tuleb nagu suulist pärimuskultuuripalakest kohe järgmistele närimiseks edasi jagada.
Kohtumispaik ja tegevusplaan lepiti kokku: minu poolt kangad, kohv ja pirukad, Kristeli poolt teadmised ja pallitoorikud, Marini poolt Kristeli kohaletoomine, enda seltskond ja usin osalemine töötoas.
Enne asja kallale asumist hävitasime muidugi pirukad, kohvi ja üllatus-sushi ning arutasime 440 maailma asja läbi, sest toitlustamine ja filosofeerimine olid töötoa päevakavas sees, aga sellel ma pikemalt ei peatu. See pole selle loo teema ka.
Peategelased on ikkagi penopallidest jõuluehted.
Pinterest on muidugi servast servani täis imelisi ideesid milleni ma alles aegamööda jõuan. Seetõttu ma kahtlustan, et järgmiseks aastaks (kui ma just mingit uut hullust ära ei õpi) saab tootearendus penopallinduse valdkonnas olema selline, mida ma ise ka veel ette ei kujuta. Praegu tegime ikkagi kõige hädavajalikumate vahenditega eriti lihtsaid eksemplare. Kohe nii lihtsaid, et kui ma mõtlen mida kõike ma juba internetiavarustes näinud olen, siis mõjuvad meie praegused katsetused nagu must-valge kaleidoskoobipilt värviteleviisoris.

Vaja läheb
a) penoplastist palle (soovitavalt erineva suurusega, aga meil oli esialgu ainult üks suurus)
b) võimalikult palju erinevaid kangaid (soovitavalt mida õhem, seda parem)
c) paelu, pitse, nööre vm.
d) tapeedinuga
e) kääre
f) nööpnõelu (soovitavalt ka mõned ümara plastpeaga)
g) kuumaliimipüstolit
h) ümara otsaga lauanuga. Mitte teravat! Meie saime väga edukalt hakkama ka maalimisel värvi segamiseks kasutatavate tillukeste labidakestega,
i) paelaotsikuid

Kõik muu stuff nagu pliiatsid, niidid-nõelad, pärlid, litrid, nööbid, pitsid, glitterliim ja muud dekoratiivelemendid on ainult boonuseks.

Kuna Kristel oli ekspert, sest tema oli juba 3 palli oma elus valmis teinud, siis toimus kogu edasine tegevus under tema competent supervision.
Idee iseenesest on väga lihtne, aga sellega hakkama saamine nõuab päris kõva pusimist ja kannatlikku meelt. See saab muidugi hiljem, kui kangas on paika pingutatud, tuhandekordselt tasutud täiesti vaba loomingulise kaunistamise etapiga.
Ma ei hakka siin detailselt seletama, kuidas neid ehteid täpselt tehakse ja milles see nipp peitub, sest tegelikult on seda võimalik vähese otsimisega üles leida nii Pinterestist ja YouTube´ist. Märksõnadena tasub proovida nt "styrofoam ball crafts christmas" või midagi taolist. Mina katsetasin ja oijummel, mille kõigeni ma sedakaudu juba välja jõudsin! Seal oli tootearendusmaterjali tundide ja megabaitide jagu!

Päeva lõpuks olime meie Mariniga ka eksperdid, sest olime mõlemad 2 palli valmis teinud, samas kui Kristel oli automaatselt ülenenud supereksperdiks, kuna tema kogemustepagasis veeres selleks ajaks juba 5 palli.

Esimesed katsetused olid sellised:
KATSE 1

Marin: sinine ja hall; Irma: lilla ja must; Kristel: beež ja valge

KATSE 2

Marin: Käsna-Kallega; Kristel: must ja kuldne; Irma: beež ja roheliseruuduline

Nende vidinate pärast pidin ma endale majja ostma tööriista, mida ma siiamaani põlglikult "amatööride hädaabivahendiks" olen kutsunud - nimelt kuumaliimipüstoli. Tõsi ta on, et mul jooksevad iga kord võdinad üle selgroo kui ma internetis järjekordset kuumaliimipornot näen. Neid videosid on kõik DIY-portaalid täis ja issanda kurat, mida kõike nad sellega seal Hiinas ja Ameerikas kinni ei kleebi! Terve universumi, ma ütlen. Kingataldadest hambaproteesideni.

Muide, kõige suurem solvang mida keegi kunagi üleüldse minu käsitöö kohta on teinud, oli see kui üks inimene kommenteeris ühte mu prossi lausa luubiga lähedalt uurides, et "nojaa, täitsa tubli ja puhas töö, liimijälgi pole nähagi". Vedas tal, et tegemist oli minu jaoks täiesti tundmatu inimesega. Kui ma sellele kodanikule täis sügavat nördimust püüdsin selgitada, et ma ei kasuta pärlite kinnitamiseks iialgi liimi vaid õmblen need ükshaaval kanga külge, siis ta ei uskunud mind ja üritas mulle selgeks teha, et see ei olevat võimalik (sic!). Et neid liimitakse. Punkt. Tema teab. Punkt. 

Ma pidin minestama...

Nüüd aga ostsin selle saatana sütiku endale vabatahtlikult elamisse, sest ilma selleta penoehete juures eriti midagi ära ei tee küll. Ehkki, thadaa!, ma juba leidsin ka ühe teistsuguse tehnika kus ainult nööpnõelu kasutatakse :-).

Veel üks ime juhtus nende pallidega seoses, mille ma pean ka siin kindlasti ära mainima. Nimelt otsustas ka Laura asja vastu tavapärasest praktilisemat huvi üles näidata kui lihtsalt möödaminnes mainida "Ahah, on jah ilus". Ta läks seekord lausa niikaugele, et tegi ise omaenda kätega kaks palli valmis. Ühe kummalegi vanaemale. 

Eelmine kord, kui ta käsitöö vastu sellisel tasemel huvi tundis, jääb kuskile 6-7 aasta tagusesse aega. Siis ta heegeldas endale mingi lilla käekoti.
Seega vääris niisugune haruldane juhtum nüüd eraldi äramärkimist ja olgu tema kaks meistriteost siin ka ära toodud:

Rootsi vanaemale

Sursikule

Ma isegi tegin veel pärast töötuba mitu tükki. 

See punase-valgetriibuline siin näiteks läks ka Tuudile Sursiku kuusepuu peale

Ja need kolm on sel aastal kingituseks aastavahetuspidustuse võõrustajale Ulricale. 

Pall 1 - ühelt poolt

Pall 1 - teiselt poolt

Pall 2

Pall 3