Inimene ei pea sugugi kõiki asju oskama, leian mina. Piisab, kui jagab matsu mõnest üldisemast teemast. Ja nende osas, millega ise hakkama ei saa, palub spetsialisti abi.
Mul on näiteks õde Tiina. See keskmine. Tema on erinevalt minust spetsialist heegeldamise alal. Istub diivaninurka maha ja enne kui mina jõuan öelda "mesitaruvaik" või "lemmiklillekimp" on temal juba jupp pitsi või peotäis lilli valmis heegeldatud.
Eelmisel aastal ta heegeldas mulle niimoodi terve hunniku lillekesi, lehekesi, kettaid ja ruute ja igasuguseid muid tidinaid ja vidinaid, juhuks kui mul neid oma erinevate projektide juures vaja peaks minema. Muuhulgas tegi ta mulle ühe sellise pitsist paelajupi. See seisis ja ootas oma inspiratsioonihetke, kuni ta mulle nüüd juhuslikult jälle kätte sattus.
Ma vaatasin et sellest saab ju ühe kena kaelakee. Kui katsetada ja katse õnnestuma peaks.
Kõigepealt ma muidugi pressisin selle ära kenasti ja siis pätsasin Toriseja kalastustarvete kotist jupi tamiili. (Ma loodan et tal polnud see meetripealt arvele võetud, muidu olen küll täitsa hädas.) Ajasin tamiili valge serva sisse, et see jäigem oleks ja vormi hoiaks. Pärast tamiili otsad keerasin tagasi ja peitsin pitsi sisse.
Kui see tehtud, siis panin "kee" vana plastikust dokumendikaane peale ja pintseldasin mõlemalt poolt PVA liimiga kokku. PVA nimelt kuivab läbipaistvaks ja seda ei jää näha. Eesmärk tegelikult oli ümar kuju ära fikseerida. Plastikust aluse peale asetasin töö sellepärast, et sealt on seda lihtne kätte saada ja see ei määri.
Kui liim kuivanud oli, siis õmblesin iga musta naksi otsa läbipaistva niidiga 2 pärlit ja mõlemasse otsa kinnituse.
Tulemus sai selline. Ise olen rahul. Võibolla leiab keegi selle veel hea idee olevat ja teeb oma heegelpitsidest mõne kena ehte.
reede, 22. august 2014
neljapäev, 21. august 2014
Sursiku sünnipäevakingitus, VOL 2
Kuu aega tagasi rääkisin siin suurejoonelisest lillepeenrast, mille me Sursikule sünnipäevaks tegime. Tol korral jäi selle siis laagerduma ja nüüd augustis, kui ma omaenda sünnipäeva eest sinna peitu pugesin, sai see valmis tehtud.
Kõigepealt, nii nagu oligi arvata, oli juulikuus peenrale tassitud muld kenasti ära vajunud ja nii me mahutasime sinna veel 5 kärutäit komposti lisaks.
Kivid, paganas, tuli muidugi jälle peenra pealt ära tirida. Ja siis jälle tagasi laduda.
Kilplase töö, ma ütlen küll.
See siin on vana peenar, millest aja jooksul on saanud üks suur hatune ja tokerjas, umbrohtu ja kasejuurikaid täis songermaa.
Kiviktaimlalilled, mis siin veel kasvavad, on muutunud aastate jooksul täiesti taltsutamatuteks, orasheina täis mätasteks.
Siit siis hakkasime ükshaaval taimi välja korjama, sest ainult vanajumal taevas ja Sursik Maa peal teavad, misasi seal kusagil kasvab ja kunagi õitsenud on. :-)
Uude peenrasse said kõik taimed väikeste juppidena maha istutatud, sekka paar taime veel ka mujalt aiast.
Edaspidi lubas emps neid siis korralikult piirama ja taltsutama hakata, et need uuesti ülekäte ei läheks.
Saab näha.
Siin on siis häppi asjaline ise oma peenra kallal veel viimast lihvi andmas. Ei maksa imestada, et peenar pealtnäha üsna tühi on. Kuna peale helmikpööriste on kõik muud taimed selles kiviktaimla taimed, siis on kindel et järgmise aasta jooksul laiutavad nad juba julgelt üle kogu maapinna.
Ahjaa, paar kõrrelise puhmast on nüüd sellesse taimlasse ka juba lisandunud, aga need tekkisid sinna hiljem, kui mind enam pilti tegemas polnud.
Peaksid olema need kaks:
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/korrelised/hiina-siidpooris-zebrinus
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/korrelised/jaapani-tarn-silver-sceptre
(viimase osas ma ei ole 100% kindel)
Nüüd on igatahes peenar valmis ja kui mul meeles on, siis kevadel ma teen sellest uuesti juttu. Kui need kribalad seal kõik kasvama ja õitsema on hakanud, sest nagu mina ikka ütlen - meie empsile anna või alumiiniumist luuavars pihku, tema ajab sellele ka lehed külge.
Kõigepealt, nii nagu oligi arvata, oli juulikuus peenrale tassitud muld kenasti ära vajunud ja nii me mahutasime sinna veel 5 kärutäit komposti lisaks.
Kivid, paganas, tuli muidugi jälle peenra pealt ära tirida. Ja siis jälle tagasi laduda.
Kilplase töö, ma ütlen küll.
See siin on vana peenar, millest aja jooksul on saanud üks suur hatune ja tokerjas, umbrohtu ja kasejuurikaid täis songermaa.
Kiviktaimlalilled, mis siin veel kasvavad, on muutunud aastate jooksul täiesti taltsutamatuteks, orasheina täis mätasteks.
Siit siis hakkasime ükshaaval taimi välja korjama, sest ainult vanajumal taevas ja Sursik Maa peal teavad, misasi seal kusagil kasvab ja kunagi õitsenud on. :-)
Uude peenrasse said kõik taimed väikeste juppidena maha istutatud, sekka paar taime veel ka mujalt aiast.
Edaspidi lubas emps neid siis korralikult piirama ja taltsutama hakata, et need uuesti ülekäte ei läheks.
Saab näha.
Siin on siis häppi asjaline ise oma peenra kallal veel viimast lihvi andmas. Ei maksa imestada, et peenar pealtnäha üsna tühi on. Kuna peale helmikpööriste on kõik muud taimed selles kiviktaimla taimed, siis on kindel et järgmise aasta jooksul laiutavad nad juba julgelt üle kogu maapinna.
Ahjaa, paar kõrrelise puhmast on nüüd sellesse taimlasse ka juba lisandunud, aga need tekkisid sinna hiljem, kui mind enam pilti tegemas polnud.
Peaksid olema need kaks:
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/korrelised/hiina-siidpooris-zebrinus
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/korrelised/jaapani-tarn-silver-sceptre
(viimase osas ma ei ole 100% kindel)
Nüüd on igatahes peenar valmis ja kui mul meeles on, siis kevadel ma teen sellest uuesti juttu. Kui need kribalad seal kõik kasvama ja õitsema on hakanud, sest nagu mina ikka ütlen - meie empsile anna või alumiiniumist luuavars pihku, tema ajab sellele ka lehed külge.
neljapäev, 14. august 2014
Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXI "Tumbad nagu mesitarud"
Juba mitu päeva kummitab mul peas nagu sääsepirin Kersti Merilaasi luulerida "Suvi läks kui unenägu.....".
Kole lugu, aga august on jah juba poole peal ja mul alles plaanid hakkavad tekkima. Jäävad jälle järgmiseks aastaks. Aga mõned asjad ikka saavad tehtud ka, kuigi enne peavad nad vähemalt 2-3-4 ideed üle elama et lõplikult valmis saada.
Alustuseks pean ma jälle meenutama oma rapete väljanäituse sissekannet ja kahte sealset tumbat.
Üks neist oli selline.
Tegelikult isegi suhteliselt heas korras kui vaatama hakata, aga lihtsalt kole ja lombakas kolme jalaga. Katteriie oli ka kottis ja lopakil nagu särk sandi seljas.
Teine nägi niisugune välja.
Õigupoolest ei näinud see üldse välja, niivõrd hirmus oli. Krunn, taas kord rahu tema kassipõrmule, oli seda omal ajal ikka tõsiselt küünekratsimise abivahendina kasutanud, nagu pildilt näha võib. Lisaks veel oli see vaene mööbliese jalutu ja seest ka kole must.
Esmalt oli mul plaan panna mõlemale uueks katteriideks rahvariidetriibuline kangas ja kaane pealmine osa muhu või lihula tikandis ära kaunistada.
Siis sai vahepeal valmis minu suurejooneline kaltsuvaip ja kuna see tuli juba iseenesest kirju, siis tundus et rohkem kirjut korraga põrandale panna ei tahaks, hakkavad teineteist segama ja varjutama. Mõte maha, otsisin uut ideed. Kuna tumbad olid ju mõeldud ikkagi Väikepealiku toa sisustamiseks, siis ega seal palu variante olnudki. Kollane, ikka kollane. Sobiv kangas saigi leitud. Lilltikandiga kaane idee toimis aga plaanina edasi ja juba ma alustasingi mustri tikkimisega.
Esmalt võtsin käsile selle viimase õnnetu.
Kraapisin sellelt vana katteriide maha ja allesjäänud vati ka. Ühesõnaga, koorisin ta puupaljaks.
Sedasi.
Seest lihvisin ja puhastasin ka ära ja lakkisin üle. Kaane pealt kiskusin samamoodi vana katteriide ära. Õnneks selgus et poroloonist "müts" oli terve ja kahjustamata.
Edasi liimisin PVA liimiga tumbale uue kuue selga. Sobilikku vatti pole ju tänapäeval enam kuskilt saada :-)
Kõige peale kollane kangas, mille kinnitasin põhjast ja üleisest servast klambripüstoliga.
Etteruttavalt olgu öeldud, et (eba)professionaalse kretinismi (sest ma pole ju mingi proff, vaid amatöör) tipuna otsustasin et ei taha tumba alla jätta mingit koledat kangapusa. Seega ma kasutasin ära ühe nendest kartulikottidest, millest ma eelmises, tugitooli uuendamisest rääkivas postituses, kirjutasin. Õmblesin selle siis nüüd tumba põhja külge. Ma saan aru küll et see tundub olevat suhteliselt mõttetu ja ebavajalik töö, aga kui juba käsitöö, siis olgu ka käsitöö.
Ühesõnaga, pontsakas kollane tumbakere jäi mingiks ajaks seisma. Vahepeal oli minu tikkimine muudkui vindunud ja vindunud ja kohe kuidagi ei tahtnud edeneda. Aga kui üks asi niimoodi kiduma jääb, siis see on selge märk sellest et midagi on algse ideega valesti. Hakkasin paremat plaani ootama. Parem plaan lasi ennast peaaegu pool suve oodata ja sabus loomulikult nüüd, niiöelda 12-l tunnil, kui mul puhkuse viimased päevad käsil. Lapitehnika! Ja mitte mingi niisama sirged detailid, vaid šabloonidega värk. Juba 100 aastat pole teinud! Tehtud-mõeldud. Kes veel ei tea, kuidas seda tehakse, ma näitan. Ise õppisin seda mõned aastad tagasi Tallinna Rahvaülikoolis Marja Matiiseni lapitekikursustel. Lihtne ja geniaalne, aga kui ei tea, siis võib hulga vaeva näha ja tulemus on ikka kehv.
Kõigepealt aitäh Elioni reklaamiosakonnale, et nad oma tootevoldikud nii sobiva paksusega kriidipaberi peale trükivad. Kulus ära, kulus ära. Šabloone oli ikka päris palju vaja.
:-) Samas, ärge pange pahaks aga teie supertelefonid ja hüpervidinad jätan seekord ostmata.
Keerasin siis servad ära ja traageldasin kanga šablooni külge. Selle tehnika puhul on üsna raske vahet teha, millal lõppe eeltöö ja algab "päris"tegemine, ausalt öeldes kogu aeg on tunne et ikka teed nagu mingeid ettevalmistusi. Kõik need šabloonid ja traageldamised..... jõle tüütu iseenesest.
Aga varem või hiljem jõuab kätte see hetk, kus saab õmblema hakata. Masinaga pole selle tehnika juures midagi teha, kõik toimub käsitsi. Ma olen mõelnud et heldeke, mõned inimesed on sedamoodi terveid suuri tekke valmis teinud, vaat kus see peab kannatus olema! Mina plaanisin ainult kahele tumbale kaaned peale teha ja ka mõtlesin mingil hetkel juba et kui kaua veel?
Aga plaan on lihtne - tükid tuleb omavahel külghaaval tillukeste tihedate üleääre-pistetega kinni õmmelda ja kui see tehtud, siis võib traagelniidid välja harutada ja šabloonid sipsti detailide seest välja tõmmata.
Tulemus on selline. Nagu meekärg.
Edasi kinnitasin detaili pisikeste pistetega kollase kanga külge, lõikasin välja "mütsi servad" ja õmblesin tumba kaanele mütsitaolise katte. See oli ka ainuke kord, kui ma õmblusmasinat kasutasin.
Sellel pildil on siin nüüd teise tumba kaas, nagu mustrist näha, aga idee kui selline on siin näha.
Kanga alumise serva kinnitasin jällegi klammerdajaga.
Teine tumba osutus palju lihtsamaks taastada, kuna sellele oli keegi juba enne mind kunagi esmaabi andnud. Polsterduseks kasutatud vatt oli täiesti terve ja ma ei hakanud seda vatiiniga asendama. Seetõttu tuli teine tumba sootuks kõhnem kui see esimene, mis pärast vatiini lisamist üsna ümar välja nägi. Panin neile isegi nimed, ehkki erilise originaalsusega ma just ei hiilanud: Zumm ja Muzz :-D Zumm oli see kõhnem, Muzz ümaram.
Kui mõlemad tumbad valmis said, saagisin neile mingisugusest kahtlasest paalotškast, mille ma remonditoast kola seest leidsin, jalad ka alla. Ja kleepisin vildist alused jalgadele.
Toriseja kruvis jalad tumbadele külge, sest mina ikkagi jätkuvalt olen nii saamatu et akutrelliga mina tööd ei tee. No ei oska. Kardan kohe seda masinat.
Valmis mesitarud Zumm ja Muzz näevad nüüd sellised välja:
Kole lugu, aga august on jah juba poole peal ja mul alles plaanid hakkavad tekkima. Jäävad jälle järgmiseks aastaks. Aga mõned asjad ikka saavad tehtud ka, kuigi enne peavad nad vähemalt 2-3-4 ideed üle elama et lõplikult valmis saada.
Alustuseks pean ma jälle meenutama oma rapete väljanäituse sissekannet ja kahte sealset tumbat.
Üks neist oli selline.
Tegelikult isegi suhteliselt heas korras kui vaatama hakata, aga lihtsalt kole ja lombakas kolme jalaga. Katteriie oli ka kottis ja lopakil nagu särk sandi seljas.
Teine nägi niisugune välja.
Õigupoolest ei näinud see üldse välja, niivõrd hirmus oli. Krunn, taas kord rahu tema kassipõrmule, oli seda omal ajal ikka tõsiselt küünekratsimise abivahendina kasutanud, nagu pildilt näha võib. Lisaks veel oli see vaene mööbliese jalutu ja seest ka kole must.
Esmalt oli mul plaan panna mõlemale uueks katteriideks rahvariidetriibuline kangas ja kaane pealmine osa muhu või lihula tikandis ära kaunistada.
Siis sai vahepeal valmis minu suurejooneline kaltsuvaip ja kuna see tuli juba iseenesest kirju, siis tundus et rohkem kirjut korraga põrandale panna ei tahaks, hakkavad teineteist segama ja varjutama. Mõte maha, otsisin uut ideed. Kuna tumbad olid ju mõeldud ikkagi Väikepealiku toa sisustamiseks, siis ega seal palu variante olnudki. Kollane, ikka kollane. Sobiv kangas saigi leitud. Lilltikandiga kaane idee toimis aga plaanina edasi ja juba ma alustasingi mustri tikkimisega.
Esmalt võtsin käsile selle viimase õnnetu.
Kraapisin sellelt vana katteriide maha ja allesjäänud vati ka. Ühesõnaga, koorisin ta puupaljaks.
Sedasi.
Seest lihvisin ja puhastasin ka ära ja lakkisin üle. Kaane pealt kiskusin samamoodi vana katteriide ära. Õnneks selgus et poroloonist "müts" oli terve ja kahjustamata.
Edasi liimisin PVA liimiga tumbale uue kuue selga. Sobilikku vatti pole ju tänapäeval enam kuskilt saada :-)
Kõige peale kollane kangas, mille kinnitasin põhjast ja üleisest servast klambripüstoliga.
Etteruttavalt olgu öeldud, et (eba)professionaalse kretinismi (sest ma pole ju mingi proff, vaid amatöör) tipuna otsustasin et ei taha tumba alla jätta mingit koledat kangapusa. Seega ma kasutasin ära ühe nendest kartulikottidest, millest ma eelmises, tugitooli uuendamisest rääkivas postituses, kirjutasin. Õmblesin selle siis nüüd tumba põhja külge. Ma saan aru küll et see tundub olevat suhteliselt mõttetu ja ebavajalik töö, aga kui juba käsitöö, siis olgu ka käsitöö.
Ühesõnaga, pontsakas kollane tumbakere jäi mingiks ajaks seisma. Vahepeal oli minu tikkimine muudkui vindunud ja vindunud ja kohe kuidagi ei tahtnud edeneda. Aga kui üks asi niimoodi kiduma jääb, siis see on selge märk sellest et midagi on algse ideega valesti. Hakkasin paremat plaani ootama. Parem plaan lasi ennast peaaegu pool suve oodata ja sabus loomulikult nüüd, niiöelda 12-l tunnil, kui mul puhkuse viimased päevad käsil. Lapitehnika! Ja mitte mingi niisama sirged detailid, vaid šabloonidega värk. Juba 100 aastat pole teinud! Tehtud-mõeldud. Kes veel ei tea, kuidas seda tehakse, ma näitan. Ise õppisin seda mõned aastad tagasi Tallinna Rahvaülikoolis Marja Matiiseni lapitekikursustel. Lihtne ja geniaalne, aga kui ei tea, siis võib hulga vaeva näha ja tulemus on ikka kehv.
Kõigepealt aitäh Elioni reklaamiosakonnale, et nad oma tootevoldikud nii sobiva paksusega kriidipaberi peale trükivad. Kulus ära, kulus ära. Šabloone oli ikka päris palju vaja.
:-) Samas, ärge pange pahaks aga teie supertelefonid ja hüpervidinad jätan seekord ostmata.
Keerasin siis servad ära ja traageldasin kanga šablooni külge. Selle tehnika puhul on üsna raske vahet teha, millal lõppe eeltöö ja algab "päris"tegemine, ausalt öeldes kogu aeg on tunne et ikka teed nagu mingeid ettevalmistusi. Kõik need šabloonid ja traageldamised..... jõle tüütu iseenesest.
Aga varem või hiljem jõuab kätte see hetk, kus saab õmblema hakata. Masinaga pole selle tehnika juures midagi teha, kõik toimub käsitsi. Ma olen mõelnud et heldeke, mõned inimesed on sedamoodi terveid suuri tekke valmis teinud, vaat kus see peab kannatus olema! Mina plaanisin ainult kahele tumbale kaaned peale teha ja ka mõtlesin mingil hetkel juba et kui kaua veel?
Aga plaan on lihtne - tükid tuleb omavahel külghaaval tillukeste tihedate üleääre-pistetega kinni õmmelda ja kui see tehtud, siis võib traagelniidid välja harutada ja šabloonid sipsti detailide seest välja tõmmata.
Tulemus on selline. Nagu meekärg.
Edasi kinnitasin detaili pisikeste pistetega kollase kanga külge, lõikasin välja "mütsi servad" ja õmblesin tumba kaanele mütsitaolise katte. See oli ka ainuke kord, kui ma õmblusmasinat kasutasin.
Sellel pildil on siin nüüd teise tumba kaas, nagu mustrist näha, aga idee kui selline on siin näha.
Kanga alumise serva kinnitasin jällegi klammerdajaga.
Teine tumba osutus palju lihtsamaks taastada, kuna sellele oli keegi juba enne mind kunagi esmaabi andnud. Polsterduseks kasutatud vatt oli täiesti terve ja ma ei hakanud seda vatiiniga asendama. Seetõttu tuli teine tumba sootuks kõhnem kui see esimene, mis pärast vatiini lisamist üsna ümar välja nägi. Panin neile isegi nimed, ehkki erilise originaalsusega ma just ei hiilanud: Zumm ja Muzz :-D Zumm oli see kõhnem, Muzz ümaram.
Kui mõlemad tumbad valmis said, saagisin neile mingisugusest kahtlasest paalotškast, mille ma remonditoast kola seest leidsin, jalad ka alla. Ja kleepisin vildist alused jalgadele.
Toriseja kruvis jalad tumbadele külge, sest mina ikkagi jätkuvalt olen nii saamatu et akutrelliga mina tööd ei tee. No ei oska. Kardan kohe seda masinat.
Valmis mesitarud Zumm ja Muzz näevad nüüd sellised välja:
laupäev, 2. august 2014
Hiidprojekt "KODU KORDA!" XX "Vana tooli teine noorus"
Veider, kuidas inimene võib ikka plaane teha ja mismoodi päriselu need kohe uppi lööb. Möödunud postituses ma arvasin, et järgmine kord võin juba rohelise verandaukse uut välimust presenteerida, aga fakt on, et see uks pole vahepeal mitte kiipsuvõrragi oma välimust muutnud. Küll on aga täiesti totaalse makeover´i üle elanud üks teine Tarekese püsiasukas, millest poleks seda oodanudki.
TOOLI PÕHJA lähemalt uurides leidsin, et ehkki vedrustus, taevale tänu, on terve, aga selle peal oleva kanga kohta seda küll enam öelda ei saa.
Läbi vedrurägastiku tooli soolikaid uurides avanes päris kurb pilt. Kunagine džuudikangas oli aja jooksul päris katki kulunud ja pehmenduseks olev hein või põhk või mererohi või taevas teab, mis mudru see selline oli, turritas kõik vedrude vahelt välja. Egas midagi. Toriseja seadis sammud kuuri alla, kus tal oma mäletamist mööda kunagi mingid vanad kartulikotid pidavat olema (no mida temal, korilaste kuningal, küll kõike ei leidu, pean ma ütlema!). Naasiski mõne aja pärast, kolm koledat torakat näpu otsas. Kõigepealt ma panin need masinasse ja pesin puhtaks. Ausalt. Need olid ikka suhteliselt õudsed.
Eelmise aasta maikuus ma tegin siin ühes postituses üsna õnnetu rapete väljanäituse nendest asjadest, mis Tarekese ilukliinikus järjekorras seisavad ja endale uut välimust ootavad. Ühe jaoks nendest jõudiski nüüd ootamatult aeg kätte.
Siin see õnnelik õnnetu siis on:
Ega seda poleks muidu juhtunud, kui ma mitte ühel õhtul ei oleks sellele õnnetule jälle otsa koperdanud ja vihastanud, et pagana puuslik, seisab mul kogu aeg jalus, ise kole nagu öö. Ja et peaks selle korda tegema, aga tundub kuidagi liiga suur töö olevat praegu ettevõtmiseks. Selle peale lammutas Toriseja pildil oleva mööblieseme sujuva kergusega 5 erinevaks tükiks ja otsus oli sündinud.
Siin siis näha tooli põhi, seljatugi ja üks pool käsitoest. Teine oli juba "opilaual" ootamas :-) |
Ja siin siis viies jupp ehk tooli skelett |
Kõigepealt võtsin ette KÄETOED, sest nende uuendamine oli kõige lihtsam.
1. Esmalt eemaldasin koleda pealiskanga.
See oli algselt kinnitatud mingite selliste õudsete papinaeltega või ma vähemalt oletan et sellised võiksid papinaelad olla. Nende puidu seest välja urgitsemine oli tõeline kunsttükk, mille käigus ma endale ka paar korda ka töötrauma sain ja poole ajast plaasterdatud sõrmedega tööd pidin tegema. Praegugi veel mõned torkehaavad pakitsevad.
2. Siis lõikasin sama käetuge šablooniks kasutades välja tüki vatiini, mille käetoe siseküljele lisasin, sest originaali pehmendus oli aega jooksul kuidagi eriti pajalapilikult õhukeseks kulunud.
3. Lõpuks lõikasin vana pealisriide järgi välja uue kattekanga detaili.
4. Kinnitasin kattekanga klammerdajaga käetoe külge. Algseid papinaelad jätsin igatahes taaskasutamata, küllap ma neile kunagi mõne muu väljundi leian. :-)
Lühidalt öeldes - käetugedega läks väga lihtsalt. See oli nii paari tunni töö.
Järgmiseks võtsin ette SELJATOE.
5. Sellega oli nüüd lugu veidi keerulisem, kuna selle kallal oli Krunn, rahu tema kassilikule põrmule, omal ajal päris korralikult rappimistööd teinud ja ühest nurgast oli päris vatt väljas. Aga et kahjustused ei olnud siiski nii suured et oleks nõudnud terve katte välja vahetamist, siis ma otsustasin seda paikse lappimise teel parandada. Leidsin oma kangakotist jupi kärbsevõrku ja õmblesin kahekordsest võrgust vigastatud kohale "mütsi" pähe. Nali naljaks, aga kogu aeg oli selline tunne nagu lapiks külakakluses kolki saanud rullnoka lõhkist peakolu :-)
Müts sai aus ja ilus, mitte üks vatt sealt enam välja ei turrita..
6. Järgmiseks lõikasin samuti originaalkanga detaili järgi välja uued pealisriide tükid, õmblesin kokku ja kinnitasin valminud detaili seljatoe külge.
7. Kuna originaalis oli tagumisele küljele põhikanga kokkuhoiu mõttes teine, lihtsam ja odavam vooder pandud, siis toimisin ka samamoodi. Ega siis minulgi riiet ülearu ole. Seljatoe taguseks sain ühe vana katkise padjapüüri ära kasutada, mis muidu ootas et ma sellelt heegeldatud pitsid lahti harutaks ja püüri enda minema viskaks. Nüüd siis lõpetas vanake oma elupäevad mitte lihtsalt lõkkes, vaid väärikalt tooli seljatoe tagusena pensionipõlve pidades :-)
8. Lõpuks õmblesin seljatoe külge ilusa rohelise ilupaela, mida ma spetsiaalselt Karnaluksist toomas käisin. Mõtlesin seda õmmeldes et jeerum küll, milliseid arusaamatuid töövahendeid ma endale aegade jooksul olen muretsenud käsitöökarpi. Selle paela kinnitamisel osutus näiteks täiesti asendamatuks abimeheks kaarja kujuga kõver nõel. Leidsin neid endal karbist eri suurustes lausa 4 tükki. Jumal ise teab, mis eesmärgil ma need endale kunagi olen soetanud, sest ma ei suuda kuidagi meenutada, et ma nendega eales midagi teinud oleksin.
Kui siiamaani oli kõik väga lihtne, siis edasi läks kõik üsna keeruliseks.TOOLI PÕHJA lähemalt uurides leidsin, et ehkki vedrustus, taevale tänu, on terve, aga selle peal oleva kanga kohta seda küll enam öelda ei saa.
Läbi vedrurägastiku tooli soolikaid uurides avanes päris kurb pilt. Kunagine džuudikangas oli aja jooksul päris katki kulunud ja pehmenduseks olev hein või põhk või mererohi või taevas teab, mis mudru see selline oli, turritas kõik vedrude vahelt välja. Egas midagi. Toriseja seadis sammud kuuri alla, kus tal oma mäletamist mööda kunagi mingid vanad kartulikotid pidavat olema (no mida temal, korilaste kuningal, küll kõike ei leidu, pean ma ütlema!). Naasiski mõne aja pärast, kolm koledat torakat näpu otsas. Kõigepealt ma panin need masinasse ja pesin puhtaks. Ausalt. Need olid ikka suhteliselt õudsed.
9. Kui kartulikotid olid kuivanud, siis valisin kõige tugevama ja tervema välja ja harutasin lahti. Seejärel lõikasin katkise rohumadratsi ja kanga vedrustuse küljest lahti ja madratsi ning katkise kanga veel omakorda lahti. Siin pildil on nad veel koos, aga nagu näha on, siis ega sellest kangast midagi suurt alles küll ei ole.
10. Tegin vedrustuse puhtaks ja uurisin, kas tõesti kuskil mingit katkist ühendust ei ole. Ühtlasi tahtsin täpselt järele vaadata, mismoodi see vedrustuse sidumine välkja näeb ja kuidas see tehtud on, sest nagu ma eelmises postituses juba manisin, tuleb mul mingi valemiga see asi endale selgeks saada et oma veranda tigudiivan korda teha. Praegu oli see tugitool selles mõttes väga heaks õppematerjaliks.
11. Edasi õmblesin kartulikoti mööda vedrustuse ääri toolipõhja külge.
Kasutasin selleks samuti Karnaluksist ostetud jämedat linast nööri.
12. Kartulikoti servad raami külge kinnitasin taas kord papinaelu eirates klammerdajaga, ainult nurgad fikseerisin paari naelaga, kuna seal oli kangakihte rohkem. Klammerdamisridu lõin kaks tükki, nii igaks juhuks.
13. Edasi õmblesin rohumadratsi omakorda läbi kartulikoti vedru raamistiku külge. Siin avastasin jälle enda õmblustarvikute varalaekast ühe veidralt lapiku otsaga, suure silmaga ja hiiglama pika nõela, mille kohta ma võin vanduda et ristpistet sellega küll kunagi tehtud ei ole. Pigem on mul kahtlus, et sellega võiks vist mingit nahka või midagi niisugust õmmelda? .... Ei tea. Kahtlane. Aga kuidagi oli ka selline veidrik mulle sinna nende eelmainitud kõverate nõelte juurde sattunud.
14. Kuna ma pole mingi restaureerimisspetsialist ja asjast täpsemalt ei taipa, siis üritasin teha kõik nii nagu algselt ka tehtud oli. Ehk et kui olin madratsi servadest raami külge kinnitanud, siis õmblesin selle ka keskelt kotikanga külge. Oh seda poolpimesi pusserdamist seal ühelt poolt läbi vedrude urgitsedes ja teiselt poolt üllatusega oodates, kust täpselt see nõela teravik nüüd välja kargab selle kanga seest! Naelte eelmaldamisest saadud traumadele lisandusid uued, ehkki väiksemad. On ikka vaks vahet kas torgata endale nõelaga (ehkki jõletult suure nõelaga!) sõrme või taguda sinna auke noaotsaga (sest naelte välja urgitsemiseks kasutasin ma pussnoa teravikku). Ei, teie kõik meditsiinitöötajad ja ohutustehnikud ja kogu Darwini auhinna väljaandmise komitee - olge nüüd vait, onju.... Loll olla on igaühe inimõigus, tänan väga.
Madratsi enda kangas oli ka kannatada saanud, aga selle koha pealt ma otsustasin, et seda ei hakka ma küll omakorda uuega asendama, sest see eeldanuks ka madratsi enda lahti harutamist ja vaat seda sunnikut ei oleks ma küll enam mingi valemiga suutnud taastada. Niikuinii oli kogu mu elamine paksult põhupuru täis.
15. Igatahes, kui madrats oli kindlalt (olgem ausad, oluliselt tihedamalt ja kindlamalt kui originaalis!) põhja küljes kinni, siis laotasin selle peale veel omakorda mingi polstrikihi pehmenduskihi. Ärge küsige, seal lihtsalt oli selline ja ma panin selle samamoodi tagasi. See oli teisest materjalist, mingisugune musta värvi kiud, aga mis ta täpselt oli, pole aimugi.
16. Kui kõik need kihid olid nüüd tagasi pandud, siis ohverdasin oma kõlbmatute kangaste kotist ühe järjekordse kolekanga, mis kunagi oli olnud Tarekeses kardina nimekirjas. See oli tõesti nii kole et ma ei teinud sellest piltigi. Selline õhuke pruun lörakas, mis sobis kogu seda kompotti, mille ma siin kokku olin üksteise peale kuhjanud, koos hoidma. Kinnitasin selle veel omakorda siis kogu selle kupatuse peale, enne kui lõpuks toolipõhja viimase kihiga ehk dekoratiivse pealiskangaga katsin.
Ikka jälle klammerdaja abil. Nurkade vormistamisel kasutasin paar korda ka salapisteõmblusi, nii et tegelikult said need katted kõik põhjale n.ö. ilma lõiketa selga õmmeldud, nii nagu Marilyn Monroe´le kunagi tema kuulus "Happy Birthday, mr. president" kleit selga õmmeldi. :-)
17. Lõpuks sai kõik valmis ja see kaks päeva tehtud kauane kaunikene näeb nüüd välja selline
Toolide vanadekodus oleks tal vist lööki küll, ma arvan :-)
Muide, kusjuures.... Täiesti huvitav oleks teada, mis ajastust see mööblitükk originaalis pärit olla võiks? Me küll Torisejaga uurisime seda igast kandist ja lootsime mingisugustki vihjet tootjale-tegijale leida, aga ei mingit märki. Tarekesse sattunud see omal ajal kusagilt Paide antikvariaadist koos ühe esimese vabariigi aegse lambikupliga, kuhu nad koos toodud olid, aga rohkemat ei tea midagi.
Tooli külgede peal on kummalised märgid, pole selliseid varem näinud et mööblil oleks. Ei tea, kas on mingi tähendusega või tegijale viitav märk või lihtsalt iluasi?
Ahjah, see tuletab mulle meelde et need kriimud mis siin näha on, osutusid tegelikult puhastusvahendiga üsna kergesti eemaldatavateks. Õnneks ei olnud Krunn nende külge oma küüsi teritada proovinud.
Tellimine:
Postitused (Atom)