Tee ise lihtne kingikarp

Kõige lihtsam viis väikesemõõduliste kingituste (näiteks hõbedast ehteasjade, nagu antud juhul) pakkimiseks on kahtlemata minna poodi ja osta selleks sobivas suuruses kott või karp. Aga masstooted pole teadupärast minu valik ja kui ma sellel teemal siin juba sõna võtan, siis ilmselgelt ei taha ma rääkida sellest, kuidas ma Selverist või Jyskist ägeda muhumustrilise pakendi ostsin.
Küll aga pean ma alustama selles, et tooriku leidsin ma tõepoolest Tiimarist. Juba jupp aega tagasi. Ma olen varemgi öelnud et ma olen nagu mäger või koopaorav, kes endale igasugust nänni koju korjab mõttega "ehk läheb tarvis". No läkski jälle tarvis. Sellist väikest, paraja mõõduga ümmargust kartongist karpi.

Lisaks karbitoorikule osutusid hädavajalikuks kõik Väikepealiku vildikad, mis ma majapidamisest leida suutsin. Eriti tähtis on, et oleks olemas üks väga hea ja tugeva musta tindiga peenike marker. Mina kasutasin seda veekindlat markerit, millega CD-de peale saab kirjutada.

Ja siis pole vaja edasi muud teha kui lasta fantaasial voolata. Kes tunneb et endal mõte kohe ei jookse, võib ammutada inspiratsiooni mõne mandalateemalise kodulehe pealt. Näiteks siit.
http://www.colormandala.com/
Oluline on kasutada võimalikult palju värve ja detaile.

Mina hakkasin niisama ühest servast peale ja vaatasin, mis välja tuleb.
Tuli selline:

Karbi sisse lõikasin ümmarguse tüki kardinatülli. Määrisin põhja liimiga kokku ning voltisin tülli sinna külge kinni, et see karbis kinni püsiks ja välja ei pressiks.    
Karbi kaane värvisin seest samuti ära ning kirjutasin sinna ka väikese tsitaadi kingi saajale:

"Merd ei ületata lihtsalt kaldal seistes ja vett vahtides"
                                              Rabindranath Tagore

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXIX "Killuke Pariisi Tarekese seinale "

Paar aastat tagasi oli mul võimalus külastada Pariisi linna. See oli küll tööalane reis, aga natuke sai kolleegidega linna peal ka käia ja sealsete vaatamisväärsustega tutvuda.
Olin tol ajal oma mõtetega aktiivselt Väikepealiku kollase toa sisustamise juures ja iga päev sebis pähe üha uusi ja huvitavamaid ideesid, mida kõike seal veel teha.
Ja sattusin mina seal Pariisis ringi konnates kusagil Panthéoni juures suvalisse raamatupoodi, kus müüdi ülivahvaid postkaarte.
Muide, Pariisis tõepoolest on samanimeline ehitis olemas nagu Roomas ja lisaks nimele on nad ka muus osas väga-väga sarnased. Kes ei usu, veenduge siit.  Rooma Panthéoni kohta saab lugeda siit. Ma olen neis mõlemas käinud.
Aga mitte ajaloolisest linnaarhitektuurist ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis lihtsamast asjast - postkaardid. Need olid sellised 14x14 cm suurused, värvilised ja hästi armsad. Lähemal uurimisel selgus et tegemist on siiski kahe erineva kunstniku töödega, aga erisus oli üsna väike.
Niikui ma neid nägin, lõi järjekordne idee heleda lambikesena peas põlema ja ära ma nad sealt ostsin.
See oli aastal 2013.
Piltide autoriteks on kaks naist, ühel nimeks Marie Cardouat (tumesinine, helesinine, punane pilt) ja teisel Gaëlle Boissonnard (roheline ja kollane pilt). Üritasin kummagi kunstniku kohta midagi ka guugeldada, aga loomulikult olid mõlema kodulehed prantsuskeelsed, millest mina tuhkagi ei taipa. Mõlemad armastavad joonistada selliseid väikesi haldjataolisi daamikesi, eriti Boissonnard. Cardouat joonistab aeg-ajalt ka stiliseeritud loomi või vaikelusid.
Ühesõnaga, ostsin 5 postkaarti, hinnaga per 1,50 eurot kaart ja tõin koju. Siin muidugi tulid muud tegemised peale ja kaardid jäid kuhugi sinna, kuhu ma nad tol hetkel väga hästi ära panin "nii et kohe oleks leida". Need ootasid seal 2 aastat, enne kui ma nad suurkoristuse käigus üles leidsin. Vaat nii hea koht oli!
Kuna mul oli jätkuvalt selge pilt silme ees, kuidas need asjakesed Väikepeaiku toas välja peaksid nägema, läksin ma ühel päeval piltide raamimistöökotta asja uurima - et mis maksaks ja kui kiiresti saaks. Soovid olid mul tagasihoidlikud, kuna poole projektist plaanisin jälle ise valmis nikerdada. Raamimistöökoja poolt tahtsin ainult et nad kaartidele kohase paspartuu lõikavad ja kõige lihtsama, ilma värvi ja lakita peenikese puitraamiga ära raamivad-klaasivad. raamid plaanisin nimelt ise mulle sobilikus toonis ära värvida.
Ütleme nii, et valitud töökoda ei olnud mingi eriti fäänssi ja kallis koht, vaid asjatundjate hinnangul üks linna soodsaimate hindadega teenusepakkujaid. Hinnapakkumine, mille sain, viis mu minestuse äärele - ca 50+ eurot per pilt, mis teinuks kogu komplekti hinnaks 250+ eurot. Tõsi, pakkumine oli aus. Müüja luges mulle üles: tööraha, raami hind, klaas, papp, paspartuu.... Selge on see, et tegemist on käsitööga ja tean ju ise omast käest et see pole mingi odav lõbu. Seetõttu ma ka ei nurisenud et "issand, millised röövlid!" ja muud taolist. Lihtsalt vahelduseks oli väga huvitav leida ennast seismas nö teisel pool lauda ehk tellija rollis. Tegija poole pealt (see, mis tellijale nägemata jääb) olen ma siin juba varemalt kirjutanud - SELLES postituses.
Loomulikult jäi vaene raamimistöökoda minust kui kliendist ilma ja mina veendusin taaskord selles et kui sa tahad siin maailmas midagi soodsamalt saada, tuleb sul see asi ise ära teha. Erinevaid variante, kuidas selle ettevõtmisega hakkama saada, käis peast läbi mitmeid, aga lõpuks otsustasin - ostan poest enam-vähem sobiva suurusega juba valmis raamid ja kohendan neid siis vastavalt oma vajadustele. Kui raske see ikka olla saab? Natuke vineeri saagida, natuke mõõta ja lõigata....
Nagu tellimise peale nägin mõned päevad hiljem Selveris müügil olevat soodushinnaga raame suuruses 30x40 cm. Hinnaks mäletamist mööda vist 3.99 euri.
Ostsin ära, vedasin koju. Lahtipakkimisel selgus et suuremaid s...nikerdisi kui need ei ole minu silmad enne näinud. Fakt, et tegemist ei ole puidust raamidega oli mulle selge juba ostes, sest esiteks olid nad puidu kohta liiga odavad ja teiseks liiga kerged. Tühja sellega. Polnudki eesmärk et peavad just tingimata puidust olema. Tänapäeval müüb IKEA kah puitmööbli pähe pressitud papist mööblit, mõni asi. Aga see, et raamid kohe laiali hakkavad vajuma kui toetav pakendikile ümbert ära tõmmata, see oli minu jaoks ikka liig mis liig. Kuradi soss-sepad! Seetõttu tuli mul kõigepealt olemasolevad nurgad klammerdajaga ära fikseerida, enne kui üldse midagi tegema sain hakata.

Step 1 - fikseerisin nurgad
Step 2 - võtsin raami ühe külje lahti, lõikasin 40cm külgedelt 10cm jupid maha
Step 3 - kinnitasin raami uuest kokku. Nii klambrite kui PVA liimiga.

Selle tulemusel sain 30x30 cm suurused raamid. Lasin liimil 12 h kuivada, siis lihvisin hästi peenikese liivapaberiga raamide puitimitatsiooni ja liimijägid maha ning värvisin raamid akrüülvärvidega mulle sobivates toonides üle.
Lõikasin välja ka paspartuud. Selleks kasutasin kontoritarvete poest ostetud tugevat vatmanpaberit. Kuna valge paber tundus natuke liiga steriilne (mäletatavasti on Väikepealiku tuba soojades kollastes toonides), siis mõtlesin et katsetan värviliste paspartuudega. Mõeldud-tehtud. Toonisin samade aktüülvärvidega ka paspartuud igale kaardile sobivaks.
Ainuke asi, mida ma ise (ega ka Toriseja) ei julgenud teha, oli klaaside parajaks lõikamine. Ma olen kunagi näinud küll kuidas mu paps seda teeb, aga ise hästi ei tihanud. Sestap lasin Torisejal klaasid tuttava juurde viia, kes need siis vajalikku mõõtu lõikas.

Nüüd on Väikepealiku toas killuke kauget Pariisi.

 

 

Kahjuks pidin viimase galerii pildistama Toriseja mobiiltelefoniga, sestap on värvid nendel piltidel totaalselt eksitavad - kahvatud ja ebaõiged. Õiged värvid on loo alguses oleval pildil.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVIII "Voodi, mis sobib kuningliku meelega"

Selle loo peategelase saatus meenutab päris tõsiselt ühte korralikku Tuhkatriinu lugu, kui mõtlema hakata.
Kui ma mõned aastad tagasi Tarekesse tulin ja oma lõpmatute uuendusprojektidega siin pihta hakkasin, sundis Toriseja mind ühel päeval üles kuuripealsele pööningule ronima ja näitas mulle seal ühte esmapilgul täiesti arusaamatut rauakolaka-paari. Selgus, et tegemist on jumal ise teab mis ajast pärit raudvoodi otstega. Tema olla selle voodi omal ajal kusagilt kohalikult prügimäelt koju tassinud, kuna arvas et neid nurkraudu, millega otsad omavahel koos püsisid, võiks tal hädasti tarvis minna. Et ta kohapeal asja lammutama ei viitsinud hakata, tassis ta eitud robaka kõige täiega koju.
Mõelda vaid, mida ikka inimene metsast leida ei või, kui jahimehena mööda võsa uitab...
Igatahes nii need voodiotsad seal laka peal siis juba mitu head aastat roostetasid ja mitte keegi nendega miskit asjalikku peale ei osanud hakata. Ma ise vaatasin ka esimese hooga et oh helde viletsus, nendega pole vist midagi peale hakata. Aga kui selgus et tegelikult on nimetatud nurkrauad ka ikka veel täitsa alles ja õues kokku pannes nägi asi täiesti voodi moodi välja, siis võtsin leiu oma reanimeerimisele kuuluvate mööblirapete ootejärjekorda.
Ega vist ei ärata erilist lootust sellised jupid?

Igatahes kulus jupp aega ja lõpuks võttis Toriseja jupid auto peale ning viis kuhugi kohalike meeste juurde, kes siis need liivapritsiga puhtaks tegid ja ära kruntisid. Mida paraku päästa ei õnnestunud oli voodiraami küljes olnud vedrustus. Sellele oli karm saatus ja loodusjõud paraku fataalselt mõjunud ning vaeseke läks vanarauahunnikusse äraviskamist ootama. 

Küll aga leidis Toriseja oma kolahunnikust veel ühed nurkrauajupid, mille ta parajaks lõikas, ja seeläbi asendasime puuduoleva vedrustuse hoopis uue süsteemiga. Mina kruntisin uued rauajupid ära, Toriseja puuris neile originaalraamis olevate aukudega kohakuti uued augud sisse ja nii moodustusid servad, kuhu vahele sai voodipõhjalipid panna. Jyskis oli parasjagu sobiva laiusega põhjalaudu müügil ka, nii et ei pidanud ise üldse vaeva nägema.

Värvisin voodiraami valgeks. Väikeste nuppude jaoks ostsin Raua tänava kunstipoest punase kulla tooni akrüülvärvi. 

Ja valmis saigi tõeline luik-kaunitar. Kes oleks võinud arvata, et sellest pööningul roostetavast räbalast niisugune kaunitar saab! Tõesti, see on  voodi, mis sobib ka kuningliku meelega. 

Nüüd tuleb mul veel sobiv madrats voodile leida, aga see saab olema päris paras pähkel, kuna 80 cm laiusi madratseid on üsna harva saada. Ilmselt tuleb mul minna seda teed et ostan ise poest 90 cm laiuse poroloonmadratsi või poroloonitüki, lõikan selle 10 cm kitsamaks, õmblen (uue) katte, ja saangu vajaliku laiusega pehme  aseme. 

Väikepealik võib siis omale julgesti sõbrannasid külla kutsuda. Printsessivoodi ootab. 

Ja oh neid voodikattemõtteid, mis mul juba peas sebivad ja järgmist hooaega ootavad! 

 

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVII "Selle hooaja tipp-projekt ehk tervitusi maakera "lõunaosariikidest""

Millegipärast hakkab mul seda postitust kirjutades peas kummitama riimireake kunagi ETV-s jooksnud lastesaatest "Vandersellid":

"... kui elad oma õueall, 

ei tea mis sünnib kaugemal..." 

Minul on siiani küll elus nii hästi läinud, et olen korduvalt ka oma hoovivärvavast kaugemale saanud ja igasuguseid uskumatuid kohti/asju/inimesi näinud. Mõned nähtud asjadest on mulle jätnud eriliselt sügava mulje.
Nii näiteks olen ma iga ma 100% armunud Lõuna-Euroopa linnamajade rõdudesse, mida sealsed elanikud kasutavad lillede kasvatamiseks. Mõned on neisse kohe lausa palmipuud kohale vedanud, aga üldjuhul leidub seal petuuniaid, begooniaid või igasuhuseid pottides kasvavaid väiksemaid rohelisi taimi. Praktiline eestlane muidugi veaks sellisesse paika oma jalgratta või mingi muidu tuppa mittemahtuva, ebavajaliku ja segava kola, ehk siis kuivataks pesu. Mõned näited minu püütud rõdudest:

Barcelona

Dublin

Teine asi, millest ma ühelgi reisil pilte tehes mitte kunagi mööda ei saa, on aknalaudadele, aedade külge või rõdudele kinnitatud lillekastid, avalike ruumide lilleklumbid ja muud dekoratiivelemendid. Neid fotografeerin ma ka täiesti mõõdutundetult, sest nad on reeglina
a) imeilusad ja
b) nendest saab endale oma aia tarbeks ohtralt ideesid ammutada, nii kujunduse kui taimevaliku osas.
Mõned näited nendeski:

Betws-y-Coed, Wales

Beddgelert, Wales

Betws-y-Coed, Wales

Saalbach, Austria

Saalbach, Austris

Dublin, Iirimaa

Kolmas artikkel, ilma mida pildistamata ma samuti ühtegi reisi lõplikult õnnestunuks ei pea, on majade uksed.. Dublin näiteks oli tõeline usteparadiis - seal ei leidunud kogu linna peale kahte täpselt samasugust sissekäiku, ehkki majad ise võisid terve tänava pikkuses olla äravahetamiseni sarnased nagu Lasnamäe magalarajoon. Mõned uksed, mida olen pildile püüdnud:

uksed.

Dublin

Zaanche Schans, Holland

Dublin

Lissabon

Lisaks sellele on terve Internet (eriti Pinterest, aga ka muud veebikeskkonnad) täis fotosid imeilusatest ustest maailma eri paikades, kuhu mina ise pole jõudnud. Peamiselt Lõuna-Euroopas, Lõuna-Ameerikas või Põhja-Aafrika riikides. Kõikide nende ühiseks nimetajaks on värvid, värvid ja veel kord värvid.
Selle pika sissejuhatuse lõpuks ning päris-teema alustuseks ütlen, et täna räägingi ustest. Õigemini - ühest uksest Tarekeses.

Alguses nägi see välja selline kole kõhulahtisuse karva kakaroheline. Osaliselt mahakoorunud värvile oli õnnis Krunn jätnud ohtralt (küüne)jälgi selle kohta, et ta mingil ajahetkel tungivalt sellest uksest kas sisse või välja tahtis pääseda. Uks ise seisab veranda ja Toriseja töötoa vahel. See konkreetne pool paikneb verandal, töötoa poolt on uks värvitud valgeks.
Kuna mul on plaanis Tarekese verandast ikkagi üks korralik koht teha, kus saaks kas suveajal ennast mõnusalt sisse seada ja hommikukohvi juua või külalistega istuda või lihtsalt raamatut lugeda ja mõnuleda, kui aega on, siis olen selle koha sisustamise endale päris südameasjaks teinud.
Aga head asjad ei sünni üleöö ja nii ma siis alustasingi tasahilju, võttes esimese asjana ette selle nõmeda ukse. See kriipis mu sisemise sisekujundaja silma ikka päris valusalt.
Esmalt nägin kurja vaeva et seda koledat rohelist värvi maha saada. Tüüpilise nõuka-aja siseviimistlustootena oli see värv paks, kleepjas ja õline ning osutas kuumapuhurile ikka väga visa vastupanu.

Aga pärast mitu päeva kestnud võitlust sain ukse
lõpuks puhtaks ja lihvisin kenasti siledaks ka
(vt pildil vasakpoolne).

Need uksed, mida ma seni internetist imetlenud olin, olid tegelikult kõik täismahus ära värvitud ning alles siis ära maalitud, kuid mina olin nii palju oma ukse puhastamisega vaeva näinud et selle nüüd uuesti ülevärvimine tundus täieliku raiskamisena. Seepärast võtsin jälle oma safrankollase peitsi ning võõpasin ukse kollaseks (vt pildil parempoolne). Nüüd oli uks palju ilusam ja ühtlasi ka ette valmistatud edasiseks maalritööks. Töötlemata puidupind oleks olnud liiga poorne ja minu hoolega maalitud lillekeste värvi endale sisse imenud nagu Käsna-Kalle Kantpüks merevee.
Järgmise sammuna jooistasin hariliku pliiatsiga mustri ukse peale ette, siis otsisin välja oma vanad akrüülvärvid, mille ma omal ajal maalikursuse jaoks kokku otsin, ja pintslihunniku, ning hakkasingi peale. Pooled ideed lisandusid veel töö käigus, siis kui olin ette visandatud detailid ära värvinud.
Kogu selle sigri-migri maalimiseks kulus mul tubli 3 päeva. Toriseja arvas et ma vajan tõsimeelselt mingeid kangemat sorti ravimeid, sest kui ma enne olevat lihtsalt "ull väikese algustähega" olnud, siis nüüd olla lugu ikka päris metsas. :-) Siis jälle arvas et ju see on minu mingi segane setu veri, mis mul niimoodi välja lööb.
On siis metsas või pole, ei mina seda täpselt öelda oska. Selge on aga see, et kui keegi peaks kunagi välja uurima kus mina on eelmises või üle-eelmises elus elasin ja ilmneb, et see oli kusagil maakera "lõunaosariikides", siis mina olen küll viimane kes üllatub. Praeguses elus ma lihtsalt tegin ühe järjekordse pöörase idee teoks, ei muud. Selle tulemusel on mul verandal nüüd selline uks.

Teiselt poolt, muide, jätsin ukse valgeks, sest Toriseja ütles et kui tema peaks oma töötoas iga päev sellist ust vaatama läheks tema pea varsti pooleks ja silmad jääksid igaveseks ajaks igavesti kiirusega 15 km/h päripäeva pöörlema.
Mõned detailid uksest lähemalt ka.

 

 

 

Muide, tegelikult lubasin selle ukse juba aasta aega tagasi valmis saada, arvates tol korral et see saab üks lihtne ettevõtmine olema. Ihatahes lubasin ma SELLES postituses, et järgmine saab olema ukse-stoori. Tegelikult on ikkagi nii et inimene võib ju plaanida, aga jumal juhatab - läks tervelt aasta ja kaks kuud, enne kui selle projektini jõudsin.  

Grossglockneri kividest kaelakee

Käisin paar nädalat tagasi reisil Austrias. Korraks olen seda trippi siin juba maininud ka, kui Väikepealikuga kahasse valminud toolist rääkisin, aga pikemat muljetamist ei plaani, sest see pole mingi reisiblogi. :-)
Ütlen vaid niipalju et muuhulgas viis mu rännak mind tol korral Grossglockneri alpiteele ja see on taaskord üks koht maamuna peal, mille kohta võib öelda et ilmselt oli vanajumalal sel päeval kui ta seda paika välja mõtles, eriti hea ja loominguline tuju. Selle tõenduseks lihtsalt üks suvaliselt valitud pilt minu reisalbumist.

Aga kui nüüd käsitöö teema juurde selle reisi kontekstis tagasi tulla, siis pean ütlema et oli üks ütlemata viljakas reis. Ühest küljest sain ma terve toolipõhja valmis tikitud, mis mul muidu hullupööra aega oleks siin kohapeal võtnud, teiseks aga tulin sealt tagasi suurepärase idee ja jumalamuidu saadud toorikutega selle idee teostamiseks.

Kullatolmused käed. Foto autor ja käe
omanik on reisikaaslane Mart Abro.
  

Nimelt avastasin ühe järjekordse puhkepeatuse ajal, et kogu maapind on kaetud ülivahvate kividega, mida saab kenasti mitmesuguste "kiviasjade" :-) tegemisel ära kasutada.
Mitte et kivine maapind mägedes mingi uudis või ennenägematu asi oleks, aga need kivid olid tõepoolest erilised. Nad kilgendasid päikese käes hõbedaselt ja kuldselt ning kui me neid korjasime, siis kleepus kuldset tolmu ka peopesadesse ja me olime nagu kamp kuningas Midaseid seal mäeveerel.







Pistsin mõned kivid muidugi taskusse ja tõin koju, endal juba kindel pilt silme ees mida nendega siin peale hakata. Kiviteadlased kindlasti oskavad unepealt öelda, mis liiki või nimega need on, mina paraku ei tea. Kollaka tooniga kivid on sellised rohkem kihilised ja hapramad, nemad olid ka lahkemad kullatolmu jagama. Mulle endale meeldisid muidugi hõbedaselt veiklevad tükid rohkem.



Selleks, et oma plaani ellu viia, tuli mul jälle tunnike YouTube´is veeta, pärlitega tikkimine endale selgeks teha ja siis praktikas ära proovida. Ma siiani olen kerge kadeduse ja suure imetlusega vaadanud neid ehteid, kus üks suur kivi/pärl/detail väikeste pärlitega aluspinnale kinni tikitud on, aga pole siiani julgenud ise seda tehnikat proovida. Nüüd igatahes katsetasin ära.
Siin on üks hea video ka, kus seda tehnikat väga hästi õpetatakse (juhuks, kui keegi veel tahab proovida). Tädi räägib küll arusaamatus keeles, aga see pole oluline ja heli võib maha keerata. Tähtis on vaadata, mida ja kuidas ta täpselt teeb.

Igatahes oli mul plaan need Grossglockneri sätendavad kivid siin Eestis üheks kaelakeeks meisterdada. Valisin kolm enam-vähem ühesuurust kivi välja ja liimisin need kolme vilditüki külge ning hakkasin "pärlendama". Sain sellised detailid:

Keskel valmis detail, vasakul poolikult "pärlendatud" ja
paremal alles palja kiviga.

Kui detailid valmis, siis kinnitasin need omavahel kokku, õmblesin tagumisele poolele ühes tükis viimistluskanga ja tegin kee osa.
Tulemus sai selline. Näeb natuke välja nagu Batmani näomask aga tühja sellega :-)

Kuna mul veel mõned kivid alles on, siis ilmselt jõuan mingil hetkel ka samasse komplekti kuuluva käeehteni või teen mingi hoopis teistsuguse vidina juurde. Praegu kasutasin musta-lilla kombinatsiooni, aga võimalik et järgmisel korral katsetan näiteks hõbedaste pärlitega või sobitan kollaka tooniga kivide juurde näiteks punaseid ja kuldseid helmeid. Eks näis.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVI "Üks eriti eriline tool"

Tänase loo peategelaseks on tool, mis ilmselt tuleks toanurka paigutamise asemel hoopis Tarekese seinale riputada, ära raamida ja suurte tähtedega "KODU KORDA!" hiidprojekti ajalukku kirjutada.

Algselt oli see samasugune hädine mööblitükk nagu ma neid Tarekese erinevatest nurkadest, soppidest ja salapaikadest ennegi leidnud olen: katkine, kulunud ja viletsas seisukorras, aga see-eest suure potentsiaaliga.
Mõtlesin alguses, et sellest võiks teha ühe Väikepealiku tuppa sobiva kollase mööblitüki, nii nagu ma kunagi enda magamistuppa selle sinise tooli tegin: lihvin vana saasta ja mustuse maha, vaatan ja kohendan veidi logisevad tapid üle ning värvin kollaseks ja tikin sobilikus toonis põhja juurde.
Plaan oli juba täitsa küps, töö ootas veel vaid peale hakkamist ja ärategemist.
Ja nüüd tulebki see koht, mille poolest nimetatud tool peaks ajalukku minema.

Nimelt laekus Väikepealik oma suviselt asumiselt vanaema juurde tagasi ja loomulikult olin ma seda meelt, et nüüd peaks ta vahelduseks ka kodus mingitesse tegevustesse rakendama, muidu väänduvad ta Google´i-näpud nutitelefoni ümber sügiseks nii kõveraks et ei ole võimelised kooli minnes pliiatsitki hoidma. Pakkusin talle lahkelt võimalust olla mulle abiks maanteekraavi kaubamaja peenra pikendamisel, aga see töö talle ei sobinud, sest sisaldas endas vahetut kontakti maa- ja mullapinnaga. Viimane pole aga Väikepealiku silmis ei midagi vähemat kui 110% tõenäosus nakatuda ebolasse, saada endale külge miljard tundmatut bakterit ja kohtuda näost näkku kõige hirmsamate isenditega kogu Maa peal leiduvas faunas, täpsemalt siis sipelgate, vihmausside, ämblike, tigude jne elukatega.
Seega pakkusin talle välja plaani B - võtku liivapaber ja puhastagu vaene toolirape ära. Ei uskunud mina oma silmi, kui ta tõepoolst ennast õue minu kõrvale asjatama sättis kõigi oma liivapaberite ja tooliga ning tõepoolest seda tegema hakkaski! Jäädvustasin ajaloolise sündmuse kohe pildile ka, et seeläbi veel aegu hiljem kinnitust leida - ei, ma ei kujutanud seda mitte ette ega näinud unes!
Lisaks puhtaks nühkimisele õlitas ta lihvitud tooli pärast ära ka, nii et mul oli nüüd tänu temale olemas täiesti pädev iste.
Puuduva toolipõhja saagisin šablooni järgi vineeritükist välja ja tikkisin selle jaoks muhu mustrite ainetel ilusa katte peale. See tikand on aga tõeline transiitkäsitöö klubi VIP-liige, sest ehkki alguse sai ta Eestis, rändas see rahvusvaheline näputööese minuga läbi Läti, Leedu, Poola, Tšehhi ja Austria ning vastupidises suunas jälle tagasi. Mingil ajahetkel suutsin ma musta lõngapusa koos kääridega lõplikult bussi (või mõnesse hääldamatu kohanimega bensiinijaama) ära kaotada, nii et pidin Salzburgis tehtud peatuse ajal uue lõnga ostma. Õnneks oli sealses InSpari kaubanduskeskuses täiesti sobiv lõng olemas ja kusagil Panevežise lähedasel teeremondilõigul ma oma nõelavekimisega ühele poole saingi. Seda musta osa oli küll ikka tõeline hiina piin tikkida ja ainuke võimalus töö üldse valmis saada vist oligi võtta selle tegemine ette lõputuna tunduva bussisõidu kestel.
Valmis tikandi kinnitasin klambritega vineerist põhja külge, olles enne seda põhja ja katte vahele ka kihi vatiini paigaldanud.

Nüüd näeb tool-kaunitar välja selline:

Kellel huvi toolipõhjal kasutatud mustri vastu, siis see on siin. Leidsin selle internetiavarustest ja toon siinkohal ära, ehk läheb veel kellelgi tarvis. Ülilihtne ja väheste värvidega.