Hiidprojekt "KODU KORDA!" XVIII "Tänuavaldus tundmatule näputöömeistrile pluss natuke poti- ja pajapõllundusest"

Velkamm velkamm üle pika aja. Kooliga on selleks aastaks ühel pool ja hiidprojekt läks peale jaanipäeva suure mürinaga jälle töösse. Kõik poolikuks jäänud asjad tuleb nüüd ju ära lõpetada ja hiljemalt augustis uutega peale hakata, et oleks mida septembris taas nutuvõruse näoilmega käest ära paremaid aegu ootama panna.
Esimesena võtsin kohe ette millalgi mullu samal ajal alustatud Väikepealiku toa kardinad. Eks ma olin neid ju ka vahepealsel ajal nokitsenud õppetöö kõrvalt, kuid päris valmis said nad alles nüüd. Kõigepealt suur tänu tundmatule autorile, kes kunagi leidis aega mulle toorikud valmis heegeldada. Ja siis teine suur tänu sellele juhmardile, kes neist midagi ei arvanud ja kaltsupoodi müügile viis. Ja kolmas tänu minu sõbranna Anule, kes need sealt üles leidis ja ära ostis ja mulle andis, kui need talle endale enam akende ette ei sobinud.
Ma ikka tõepoolest imetlen inimesi, kellel jagub nii palju kannatust et selliseid suuremahulisi heegelpindasid valmis nikerdada. Suuta peenikesest niidist monotoonselt rida rea haaval terved kardinad või voodile päevatekid pusida - see on minu jaoks ikka täielik tuumateadus ja need inimesed kes sellega hakkama saavad, on minu arvates tõesti 40 sügavat kummardust ja kestvaid kiiduavaldusi väärt. Mina selleks igatahes võimeline ei ole.
Sestap ka minu sügav tänu sellele tundmatule näputöömeistrile, kes kunagi niisugused kardinad valmis heegeldas:

Pidi ikka visadus olema, jupp-jupi haaval neli ilgelt suurt aknakatet valmis teha. Ja pidi see inimene ikka tuhnus olema, kes sellistele väärt asjadele paremat otstarvet ei leidnud kui need majapidamisest välja visata ja kaltsukasse häbiväärse tasu eest müügile panna. Aitäh et vähemalt sinnagi viis, oleks võinud ka palju hullemini minna.
Ja küll on hea et just minu sõbranna Anu, kes selliseid asju jällegi väga hinnata mõistab, need sealt üles leidis ja ära ostis.
Minu kätte jõudsid need kardinad juba siis kui nad mingi aeg Anu toas akende ees olid rippunud ja kui selgus et pärast remonti need nagu enam hästi samasse tuppa ei passi. Aga et ma olin neid seal juba korduvalt kadedusest rohelisena näppimas käinud, kinkis Anu need mulle. Kahjuks need mulle Tarekesse ühegi akna ette niisama, oma originaalmõõtude poolest ei sobinud. Väikepealik aga tahtis enda tuppa akende ette väikesi poolkardinaid. Nii ma siis võtsin kätte ja harutasin suured kardinad juppideks.

Tulemuseks oli hunnik väikesi detaile, mida ma nüüd siis omakorda tuunima hakkasin.
 







Kuna minu heegeldamise oskused on siin juba varasemalt kirjeldamist leidnud, siis ma nendel rohkem ei peatuks, ütlen vaid et minu laeks sai harutatud detailidele kõigepealt kollase ja siis tumepruuni niidiga ringid ümber heegeldada.

Lõpuks kinnitasin detailid nurkapidi teineteise külge. Paar detaili pidin kahjuks ka pooleks lõikama, aga see selleks. Siis heegeldasin pika toru, mille ma ühte serva pidi uue kardina külge õmblesin, ja küljeribad. Kardinapuu ajasin läbi toru, nii et see ülemise serva sirgelt ja kindlalt ära fikseeris.
Kuna minu arusaamised heegeldamiseks vajamineva materjalikulu arvestamisest on enam kui küsitavad, siis suutsin tervelt kaks korda niidikulu valesti arvestada ja kuna ma mõlema korral olin suutnud leida sellise niidi, mida enam hiljem kuidagi juurde ei olnud võimalik leida, siis ongi nüüd nii et Väikepealiku toa kardinates on kolme erinevat värvi kollasega tehtud detaile. Aga kui seda ei tea, siis võib arvata et nii ongi mõeldud :-)
Tulemus sai akende ette (neid on 2 tk) igatahes selline lõpuks.

Terve hulk detaile jäi veel kasutamatuna üle, nii et ma ilmselt saan nendest veel mingeid muid asju ka valmis teha. Näiteks diivanipatju või iks mitte - veel kuhugi ühed sellised poolkardinad? Ma pean lihtsalt ootama kuni mulle mõni superhea välkidee pähe tuleb.

Nii palju siis kardinatest.
Aga ma siin eksamite hooaja ja töötamise kiuste tegelen ikkagi mingi iluaiandusega ka. Plaanid olid möödunud aastal küll märksa suurejoonelisemad, aga kui ikka aega ei ole, siis ei ole. Seetõttu pidin ka sel hooajal leppima miniatuurse potiaiakesega kasutamata verandatrepil. Ega ta palju eelmise aasta versioonist ei erine, aga mitmed taimed on võrreldes eelmise aastaga erinevad. Raudürti ja kõrrelisi ja nelki möödunud aastal kindlasti ei olnud.  Ja potsikuid on ka hulga rohkem. :-)

Ühel ilusal päeval kui me veranda soojustatud saame ja ma sinna oma väikese kohvitamise nurga ja ürdiaia püsti panen ning me ka selle trepi uuesti korda teeme, siis tuleb mul oma potsikud ja vitsikud ilmselt mujale kolida, aga seda ei juhtu ilmselt veel paaril lähimal aastal. Õnneks või kahjuks.

No ja uuendusena sel aastal hakkasin ma  o m a  tagaaias pajapõllundusega tegelema. Paja ma ausalt varastasin. Või kui nüüd täiesti aus olla, siis pigem teisaldasin - Toriseja aia poole pealt enda aia poole peale. Temal seisis see seal niisama ja kasutult. Meil nimelt on aed Torisejaga pooleks jagatud. Minule kuulub maja vahetu ümbrus, eesõu ja viljapuudealune, temale maja taga olev kasutu heinamaa-larakas lõkkeaseme ja pallimänguplatsiga. Mina oma osa peal pingutan selle nimel et muru näeks välja kultuurne ja ilus, tema oma poole peal vaatab et rohi lihtsalt poole sääreni ei kasvaks. Kokkuvõttes on üldpilt täiesti OK, aga temal on keelatud oma artibuutikaga minu poole peale tulla ja mina ei kipu tema platsile. Tema ei torgi minu "iluaiandust", mina tema poole peal olevat (ja minu arvates täiesti tarbetut) kola. Välja arvatud muidugi see pada, millele ma juba ammu silma heitsin, aga mille kohta Toriseja väitis et ühel päeval tehakse selle sees kindlasti jälle lõket nagu ennemuistesetel aegadel, kui minust veel Tarekeses mõtetki ringi ei liikunud.
Kuna ma aga viimase kolme aasta jooksul pole kordagi näinud, et keegi selle paja läheduses kasvõi tikku oleks läitnud, siis ma hästi seda "kord saab siin lõke lõõmendama"-juttu ei uskunud. No ja kui nüüd oli tarvis üks tüütu känd minu poolt aiast muru seest ära "kaotada", siis oli õige aeg paja ärandamiseks enam kui käes.
Ühel päeval, kui Torisejal kaugemale asja oli, vinnasin paja käru peale ja tirisin oma aiapoole peale. Ilmnes et sellel vanal rondil oli lausa auk põhja roostetanud, nii et oligi viimane aeg ta sealt ära vedada, enne kui päris hukka läheb. Panin paika ja tassisin kohe mulla ka sisse, et oleks kindel värk - mis minu käes, see minu oma. Riisusin oma reetlikud jalajärjed muru seest sirgeks ja läksin järgmisel päeval nagu õige inimene kunagi Hansaplanti. Tulemus on nüüd selline:

Järgmiseks ma olen juba peaaegu et poole peal ühe vana tumbarappe reanimeerimisega, nii et peatsel jälle siin.

Ja siis nad küsivad, miks käsitöö nii kallis on?

Kõik teavad juba lapsepõlvest alates küsimust "kuidas moos kommi sisse saab?"
Aga tegelikult ka, kas me teame, mismoodi valmib üks matkasaabas, golfipall või kõige lihtsam pastapliiats?
Discovery kanalil jookseb väga huvitav seriaal, nimetusega "How it´s made?". Kes ei usu, vaadake nende veebisaiti SIIT. Väga arendav ja huvitav. Ja üllatav, muide.
Aga minu üldhariva sissejuhatuse eesmärk ei ole mitte Discoveryle tasuta reklaami teha, kuigi see hetkel ka nii välja kukkus, vaid hoopiski liikuda sujuvalt tänase teema juurde - miks on käsitöö nii kallis. Sellest teemast on muidugi juba küllastuseni räägitud nii erinevates teemafoorumites kui mujal, aga  mis sellest. Ma ise mingi eriline käsitööärikas ei ole, aga ma tunnen paljusid inimesi, kes endale just nimelt käsitöö tegemisega leiva lauale teenivad. Ja siis mina otsustasin teha ühe katse.

Hakkasin siin ühel õhtul järjekordse asendustegevusena (et vältida õppimist) ühte lihtsat käeehet tegema. Noh, stiilis nagu ma mõni aeg tagasi neid randmekellasid valmistasin.
Mõtlesin et loen õige kokku ja püüan üles pildistada, kui mitu erinevat tööoperatsiooni pean ma enne sooritama, kuni randmeehe valmis saab.  Püüdsin pildistada ka. Tegin ausalt väga lihtsa, ei mingeid suuri hookus-pookuseid.
Siin siis minu vaatluse tulemus:
EELTÖÖ
1. ÜLESANNE Otsisin sobivas toonis kangad.
2. ÜLESANNE Lõikasin neist välja mõõdetud tükid.
3. ÜLESANNE Õmblesin mõõdetud tükid kokku.
4. ÜLESANNE Triikisin saadud "toorikule" taha liimiriie.
KAUNISTAMINE 
5. ÜLESANNE Tikkisin sämppistes kaunistuse (pilt 1)

Pilt 1

6. ÜLESANNE Õmblesin läbipaistva niidiga tooriku külge tsirkoonidega keti. (pilt 2)

7. ÜLESANNE Katsin tsirkoonide vahel oleva ketiosa sobivat värvi mulineega (pilt 2)

Pilt 2

8. ÜLESANNE Tikkisin väikesed sinised roosid. (French knot piste peaks olema vist see, jah?) (pilt 3)

9. ÜLESANNE Tikkisin roosiõitele juurde lehed. Linnusilmapistega. (pilt 3)

Pilt 3

10. ÜLESANNE Õmblesin läbipaistva niidiga kanga külge pitsipaelast välja lõigatud lehed. (pilt 4)

11. ÜLESANNE Tikkisin hõbedase metallik-mulineega varre (varspistes) ja "väikesed lehed". Linnusilmapistes. (pilt 4) 

Pilt 4

12. ÜLESANNE Kinnita dekoratiivneedid (pilt 5)

13. ÜLESANNE Õmble ümber neetide sinised seemnehelmed (pilt 5)

Pilt 5

14. ÜLESANNE Tikkisin erinevas pikkuses dekoratiivpisted (pilt 6)

15. ÜLESANNE Õmblesin pistete külge hõbehallid seemnehelmed (pilt 6)

Pilt 6

VIIMISTLEMINE 

16. ÜLESANNE Valisin välja sobivas toonis voodrikanga

17. ÜLESANNE Lõikasin voodrikanga tüki välja ja paigutasin voodri ning töö kokku, paremad pooled vastakuti. Kinnitasin nööpnõeltega. 

18. ÜLESANNE  Õmblesin töö ja voodri servadest kokku, jätsin ca 6 - 7 cm osa õmblemata. 

19. ÜLESANNE  Keerasin töö läbi õmblemata osa n.ö pahupidi - tegelikult siis õigetpidi, kuna enne olid õiged pooled seespool. 

20. ÜLESANNE Õmblesin pooled lõplikult kokku.

21. ÜLESANNE Vormistasin tillukeste sämppistetega servad. 2 tiiru ehk teise ringi sämppisteid veel esimesele otsa. (pilt 7)

Pilt 7

22. ÜLESANNE Õmblesin randmekaunistuse kinnituseks paari Norra haake (pilt 8)

Pilt 8

Asi VALMIS. 

22 erinevat tööoperatsiooni siis. Ü h e  sellise lihtsamat sorti vidina valmistamiseks. Ja aega kulub terve õhtu. Nüüd küsimus neile, kes arvavad et käsitööesemeid võiks saada võileivahinna eest - kas te oleksite nõus sellise töö ja sellise aja eest (materjali hinda ei ole veel arvestatudki, eksole!) oma valmistatud asjakese poolmuidu ära andma? Või väga odavalt? Või ainult materjali raha võtma, näiteks?   

PS! Seesinane katseeksemplar on plaanitud kingituseks ühele minu sõbrale, kellele see minu arvates võiks väga hästi sobida :-)

Ja kingitustega ongi hoopis teine lugu ka. :-) Aga see pole praeguse loo teema.  

  

  

Kiusatus sai võitu

Kui ikka kollased karbid niisama jõude riiuli peal ootavad ja kõik vajalikud muud vahendid nagu värvid ja pintslid käepärast on, siis on väga keeruline muudele tegevustele (näiteks eksamiteks õppimine, onju) pühenduda.
Ja tsiteerides maailmatarka Oscar Wilde´i kes ütles et parim viis kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda siis nii ma ka tegin. Selle tulemusel valmis veel üks karbike.
:-)
Selline siis sedapuhku.

Ehk-läheb-tarvis - juhtudeks soetatud asjad... mõnikord lähebki tarvis!

Terekest jälle üle pika aja.
Täna ma esitlen ühte järjekordset hullu ideed mis mulle pähe tuli ja vastan kahele, ilmselt väga paljude inimeste meeli vaevavale küsimusele:
1. Kuhu kaob poes raha, mida sa ei plaaninud kulutada?
2. Miks on oluline koguda pealtnäha kasutut träni? :-)
Aga alustame keskelt.
Sattusin mina nimelt möödunud aasta detsembrikuus korraks Espaki ehituskaupade kauplusse. Ma ei mäleta ja pole ka oluline, mida täpselt ma sealt tol korral jälle osta plaanisin, aga tänase loo seisukohast on oluline see, et leidsin poest terve euroalusetäie õhukesest kase(!)vineerist tehtud karpe. Vaid jumal ise ja karbitegija teavad, mis eesmärgil need tegelikult valmistatud olid, aga mulle tundusid need karbid ootamatute ideede mõttes vägagi suure potentsiaaliga. Lihtsamalt seletades - mulle näis et nende karpidega peaks saama üht-teist üsna huvitavat peale hakata, kui vaid õige idee ära oodata. Tehtud-mõeldud-kolm karpi ostetud.
Jäid Tarekesse ideed ja rakendust ootama. Kössitasid mul remonditoa seina ääres, sihukesed kahvatud ja haledad.
Unustasin nad vahepeal juba täitsa ära, kuni ühel päeval küsis Väikepealik, kas ta nendesse mingit oma järjekordset mõttetut nodi (a la kohutavalt olulised paberitükid, pliiatsid, paar pärlit, mõned sendid ja muu taoline) paigutada ei võiks. Muidugi ei võinud!, sest just sel hetkel tekkis mul idee mida nendega peale hakata.
Mäletatavasti peitisin ma mõni aeg tagasi Väikepealiku toas ühe kapi kollaseks. Kuna mul seda kollast peitsi veel terve hulk alles on (sest üks kummut ootab veel samasugust saatust), siis otsustasin kasutud karbitoorikud sellega üle tõmmata. Esmalt tuli need muidugi natuke liivapaberiga üle käia, sest olgem ausad, need olid ikka pisut "ülejala" tehtud - vineer oli kohati päris hatune ja pinnuline. Mis muidugi karpide hinda arvestades ei olnud midagi imestamisväärset. Kui ma nüüd hästi meenutan, siis ma arvan et ühe karbi hind jäi sinna kuskile 1-2 euro vahele.
Ühesõnaga, lihvisin karbid siledaks ja tõmbasin peitsiga üle.

Peitsitud karp sai siis selline kollane

Peitsi toon: safrankollane. Juhuks kui keegi peaks endale kah kollast kappi või karpi tahtma :-D

 
Edasi kogusin internetiavarustest veidike tarkust ja leidsin, et minu mõne aasta tagusest maalimise hobist säilinud akrüülvärvid sobivad suurepäraselt ka puidu peale maalimiseks. Jäidki teised mul omal ajal kuidagi ripakile ja kasutamata, sest ma läksin maalimistehnikas üsna kiiresti õlivärvide peale üle. Aga egas´ midagi. Korjasin siis maja pealt oma pintslid ja värvid jälle kokku. Paar värvituubi olid küll jäädavalt ja igaveseks ära kuivanud, aga üldjoontes oli olukord üsna lootustandev.

Olukord on lootustandev!

Mustri kavand karbi kaanel

Edasi oli juba lihtne. Joonistasin hariliku pliiatsiga karbile mustri peale ja värvisin ära.  

Ahjaa, karp sai mõeldud ehete paigutamiseks, mistõttu ma olin sunnitud minema ja ostma endale Vunderist tugevat 2-mm paksust kartongi. Lõikasin sellest karbile sisse sellised lahtrid, milledesse saab siis ehteid ükshaaval paigutada, nii et need ühte suurde puntrasse ei jää. Kuna karpi on kavas tulevikus päris palju kasutama hakata, siis ostsin sealtsamast Vunderist ka akrüülvärvide kaitseks spetsiaalse siidmati spreilaki, millega ma karbi üle piserdasin. No et värvid püsiksid.  

Lakk siis selline:

Akrüülvärvide kinnitamiseks spreilakk

                                                                                                                           

Karp maalituna näeb siis selline välja

Lahtrid ehete paigutamiseks

Sedaviisi siis. 

Aga tulles loo alguses mainitud küsimuste juurde siis

1. Raha kaob selliste asjade peale, millele otsa vaadates hakkab kuklas "ideelabori" osakonnas teatav häirekell tööle ja lõugab: OSTA KOHE ÄRA, sest kui sul pärast idee tekib ja siis vajalikku toorikut ei ole, kirud sa ennast aegade lõpuni. 

Käsitöötegijad ja muidu loomingulised inimesed saavad sellest siin aru, eksole :-). Alati juhtub et kusagil kangapoes hakkab silma mõni naljakas nööp või omapärane kangas, käsitööpoes huvitav lõng või helmes. Need tuleb kindlapeale ära osta! Selsamal hetkel, sest Murphy seadus käsitööalaste ideede kohta ütleb:

* Head ideed tulevad ainult nende asjade kohta, mille te ostmata jätsite.

Ja Murphy käsitööalaste ideede seaduse rakendusseadus ütleb:

* Hiljem tagasi poodi puuduvat asja ostma minnes müüdi selle viimane eksemplar just tund aega enne teie saabumist maha. 

Ja vastus teisele küsimusele, miks peaks inimene endale pealtnäha kasutut träni koju koguma - sest üldjuhul läheb seda tarvis just siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad. Näiteks - kas ma jõulude eel vähe olen ennast siunanud kõikide nende metsa jäänud kändude, okste ja käbide pärast, mida ma sel hetkel lihtsalt ei viitsinud koju vedada kuuri alla? 

Ja kas seesama ehtekarp oleks kunagi valmis saanud, kui ma poleks keset detsembrikuud endale koju kolme pealtnäha täiesti mõttetut vineerist karbitoorikut ostnud? 

Tänaseks kõik :-) 

Vist läksin väheke hoogu....

Koolipuhkus kestab, minul aga muudkui näpud käivad. Soutache-saatan kolis uuesti elamisse sisse ja istub nüüd nagu õige asjaline mul igal pool ees, pärlid käes ja paelad kaelas. Nii juhtuski et kõikide muude poolikute tööde kõrval paar peenemat nokitsemisetööd jälle valmis said.
Sõber Ulrica oli oma sünnipäeva väga sobilikult sellesse ajavahemikku ajastanud et ma tema sünnipäevaks poest kingitust ostma ei pidanud ja nii valmiski sünnipäevakingiks üks ehtekomplekt. Parandamatu oranži-armastaja nagu ta on - värvi osas selle komplekti puhul mingit kahtlust ei tekkinud. Oranž ta sai. Selline.

Lähemalt vaadates siis sellineväike vigur. 

KÕRVARÕNGAD

KAELAKEE OSA

Luban lahkesti ka enda tehtud asjade n.ö. tagahoovi vaadata ehk näitan, kuidas nad selle poole pealt välja näevad, mis muidu ilmarahva eest peitu jääb. Kaelakee tagumine külg on kaetud oranži õhukese vildiga ja läbipaistva niidiga kinni õmmeldud. Tean et peenemad ja oskajamad tegijad liimivad tööde taha nahatüki või kangajupi, aga mina nii osav ei ole ja olen enda tööde tagumise poole alati õhukese vildiga viimistlenud. Ühel korral katsetasin sobivat värvi vilditüki puudumisel ja fliiskangaga - täiesti ajab asja ära. Peamine on ju see, et tagus ei hargneks ja tillukesed nähtamatu niidiga tehtud pisted võimalikult vähe näha jääksid. Liim võib lekkida läbi paela ja pärlite ka töö esiküljele ja selle ära rikkuda, seega ma leian et minu valitud variant on ikka selline amatöörile kohane kergema vastupanu teed minek. Jäägu nahatükkide ja siidikanga liimimine ikka proffide pärusmaaks.

KAELAKEE TAGUMINE POOL

Aga kui nüüd päris hoogu minemisest rääkida, siis edasine lugu on ilmselgelt soutashe-saatana kättemaks minule selle eest, et ma ta nii kauaks unarusse jätsin. Karistuseks ajas ta mu pea sassi, nii et ma ei suutnud enam valida mis värvi ehteasja ma järgmiseks endale teha võiksin. Mitte et mul neid veel vähe oleks. Mul on juba siniseid ja lillasid ja roosasid ja rohelisi nagu ma siin ühes eelnevas sissekandes ka näidanud olen, aga ikka ei ole piisavalt, ikka tahaks midagi veel... Nüüd aga tahtsin korraga kõiki värve mis mul käsitöökohvris olemas olid: sinist, punast, kollast, lillat... Ja kiiresti. Ja kohe. Lõpuks kasvas see ahne idee mu peas nii suureks, et avastasin ennast möödunud laupäeva hommikul kell 8 (!) Tarekeses köögilaua tagant hullumeelse kiirusega erivärvilisi paelu ja pärleid lappamas, et mida võtta ja mida jätta. Kogu maja oli vaikne, kõik elanikud alles magasid õndsat und kui mina seal nagu segane küünarnukkideni käsitöökastis sobrasin. Kõik muud selle päeva plaanid olid kadunud kui tina tuhka ja õhtuks oli enamus kaelakeest valmis. Lisaboonusena tulitavad seljalihased ja õitsvad silmapunased (kunagi -valged). Pidulikust finišist puudus veel paelaosa ja vaja oli leida kinnitused.
Kui linna tagasi tulles Kangadžunglist need ka ostetud said, siis kulus veel paar õhtut viimistlemiseks ja valmis mu imetegu oligi.
Selline siis:

Tõele au andes nägi selle esimene versioon tiba teistsugune välja, ehk et kui ma sellega esimest korda töö juurde ilmusin siis seda pruuni detaili veel ei olnud. Aga kolleeg Kersti leidis, et midagi oleks justkui puudu. Ausalt öeldes olin ma ise ka sama mõelnud, aga ma ei suutnud seda "miskit" üles leida. Kui Kersti nüüd välja pakkus et tegelikult on üks detail puudu, siis loksus kõik täpselt paika.
Iga eri värvi detail on eraldi tehtud ja siis eelneva külge sobitatud. Sinine, punane ja valge koosnevad tegelikult omakorda igaüks kahest eraldi detailist, mis kokku liidetud.
Kee on lilla detaili vasakust servast kuni kollase detaili parema servani 18 cm lai ja rohelise osa ülaservast kuni pruuni detaili alumise tipuni 12 cm pikk. Nii et päris paras pudipõll. :-)
Aga äärmiselt efektne, kui kanda musta kõrgekraelise sviitri ja musta seelikuga. Uskuge mind.
I-le täpiks (ja et noh, kui juba läks natuke üle võlli see kaelakee oma värvikirevuses ja suuruses) tegin keele juurde ka paari kõrvarõngaid.
Selliseid siis täpsemalt. Neid võib muidugi eraldi ka kanda :-)

Ja mõned lähivõtted kaelakeest:

Hilisem pruun detail

Punane. koosnev tegelikultkahest osast

Valge. Samuti kahest osast kokku pandud

Kollane

Roheline

Sinine. Kahest osast koos.

Lilla. 

Türkiissinine

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XVII "Pärast pikka pausi"

"Kodu korda!" projekt on vahepeal mitu kuud ooterežiimil seisnud kuna mina, hull inimene, läksin sügisel kõigile (ja eelkõige iseendale) üllatuseks ning täiesti kogemata kooli õppima. Ja üldse mitte käsitööd, ehkki mõned võiksid seda siinsete postituste põhjal arvata.
Igatahes vältimaks kõrvalistel teemadel pidama jäämist ütlen vaid niipalju, et kuhjunud õppemaht lõi mu täiesti pahviks - ei oleks eales osanud oodata, et see oma mastaapidelt sisuliselt teist täistöökohta tähendab. Üsna pea sai selgeks, et hobide jaoks ja muidu harjumuslikeks vaba aja tegevusteks igatahes ei jää enam minutitki üle, mistõttu minu senine ilus elu täiesti peapeale pöördus.
Vanasti oli ilmselge, et jõulukingitused said kõik ise tehtud. Sel aastal võisin vaid õnne tänada et mulle üks töölähetus detsembrikuus kaela sadas, mille käigus ma hädavajalikud jõuluostud ära tehtud sain. Ega siin kohapeal poleks vist aega mööda kaubanduskeskusi kolada jäänudki. Täielik häbilugu.
Kui julgesin ühele tuttavale piiksatada et mul sel aastal jõule ei ole ega tulegi, sest mina sel ajal hullumeelse paanikaga eksamisessiks valmistun, siis vastas ta sellepeale et "Oh, vaata asja positiivselt - vähemalt jäävad need jõulud sulle kauaks ajaks meelde kui jõulud, mida ei toimunud. Teistel aastatel on ju kõik kogu aeg ühtemoodi olnud." :-) Tore küll, aga ilmselt tuleb mul selliseid jõule veel kaks järgmist aastat üle elada, kui jumal annab ja liiklusolud võimaldavad.
Igatahes, sellest hetkest alates kui jaanuari alguses selgus et viimase eksami ja järgmise õppesessiooni vahele jääb tervelt poolteist kuud täiesti koolivaba aega, tundus mulle et peaksin apteegist vist hulgikorras mingit allergiaravimit ostma. Soovitavalt pihustatavat, sest näpud hakkasid niimoodi sügelema nagu oleks neil mingi tõsine tõbi kallal.
Uued ideed ja vanade, sügisel pooleli jäänud projektide lõpetamise mõtted virrvarritasid peas ja viimastele eksamitele keskendumine oli juba tõeline Heraklese vägitegu.
Nüüd on juba nädal aega õnnis koolivaba aeg kestnud ja tuleb öelda, et ma olen hullumeelse õhinaga korraga 5-6 erineva projekti kallal ametis.
Esimene valmis tulemus on siis siin:

Sügisel alustatud ilupadi Väikepealiku tuppa. 60x60 cm. Muster jällegi pärit ammendamatust ukraina rahvusliku käsitöö varasalvest ja värvilahendus taaskord minu enda välja mõeldud.

Lähivaade

PS! Meelike, kes sa minu sinisest padjast nii palju vahvaid koopiaid tegid - siin on sulle järgmine väljakutse! :-)
Originaalvärvilahendus ja muster, palun väga! Erinevalt sinisest ei viitsinud ma seda kahjuks Excelisse üle toksida, vaatasin siitsamast foto pealt ja tegin selle järgi.

Ja et mitte aega raisata, siis üsna pea valmivad veel üks kootud ilupadi, paar soutache-vidinat, Väikepealiku toa kardinad ja kaks põhjaliku iluravi saanud ja restaureeritud tumbat. Ning ehk mõned asjad veel, kui jõuan.
Kuna aeg tiksub halastamatult veebruari lõpu poole, siis ma pikemalt siin ei heieta vaid adjöö - lasen näppudel käia. :-)

Pole head ilma halvata ja vastupidi

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustuseks parafraseerima kuulsa kirjaniku (ja ühe oma vaieldamatu lemmiku) Mark Twaini sõnu:  kuuldused selle blogi sulgemisest on tugevasti liialdatud.
Asjaolul, et viimase postituse ja tänase päeva vahele on jäänud tervelt ja täpselt 111 päeva, on mitmeid põhjuseid. Või noh, olgem kristalselt aus - on üks ja suur põhjus. Ma nimelt tulin augsuti keskel "kenjaalsele ideele" astuda ülikooli, et oma seni olematu haridusteega midagi peale hakata. Endale omaselt ei tunnistanud ma muidugi mingeid pooltoone ja läksin täie lauluga va banque peale välja.  Iga teine oleks valinud kergema lahenduse ja leidnud endale mõne lihtsa käsitöö-alase õppekava, mida lenneldes läbida, aga mitte mina. Mina otsustasin et just nimelt Tartu Ülikooli õigusteaduskond on see koht, kust mina veel puudun, ja selle vea ma ka parandasin.
Nüüd ma siis olen korraga nagu kahe täistöökohaga nõukogude naine - päeval riigitööl ja õhtul õppetööl. Mis tähendab, et lugupeetavad "KODU KORDA!" projekti jälgijad - andke mulle andeks, aga enne suve ei julge ma küll ühtegi uut peatükki lubada. Praegusel hetkel kõik poolikud tööd ja toimetused on ooterežiimile talletatud ja liiguvad sealt edasi alles siis, kui mul õppetöö kõrvalt jälle aega hakkab leiduma.
Kõik muud tellimused, mida just nüüd on hakanud mulle kaela sadama nagu seenevihma (oo, kuri saatus!) olen ma ka kahjuks ära öelnud, sest no tõesti - ka minu ööpäevas on ainult 24 tundi.
Muud vidinad, mida ma siin teinud olen oma lõbuks ja teiste rõõmuks, on samas seisus. See osa teeb mind eriti kurvaks, sest vahetult enne ülikooli ma ikkagi võtsin julguse kokku ja katsetasin selle soutache- tehnika ära. See meeldib mulle niiväga, et kui nüüd aus olla, siis see on ka veel üks väheseid asju, millega ma siiani aeg-ajalt ennast tegelema sunnin. Mõni õhtul lihtsalt on ajud ja juhtmed juba nii koos ja siis ma s u n n i n g i (ma lihtsalt ei usu, et ma seda praegu ütlesin!) ennast pärlite ja paelte taha. Need tööd on üldiselt väikesed ja saavad kiiresti valmis.
Et mitte lasta siinset blogi tolmukorra all ära lämbuda, jagangi siin natuke meeleolusid nendest valmis ehetest, mida ma siiani teinud olen. Suurema osa neist olen teinud iseendale, aga on ka mõned erandid. Tõesti. Mõned.

Algaja esimene katsetükk - pross. Läks kohe võõrsile ehk sõbranna Margitile.

Juukseklamber. Mulle endale.

Kaelakee. Mulle endale. Mul lihtsalt on üks rohelise-valge-mustakirju pluus, kuhu ma kunagi ühtegi sobivat ehet ei olnud leidnud.

Veel üks kaelakee. Jälle mulle endale. Kohe kuidagi ei raatsi neid teistele jagada :-)

Juukseklamber. Alguses mõtlesin et kingin selle oma õele, aga ... ilmselt teen talle kunagi ühe teise. :-)

Käevõru, mis alguses oli mõeldud kaelakeeks, aga kuna see üks pool nägi liiga tondinäoline välja, siis tegin teise samasuguse poole veel, panin omavahel kokku ja nii muutus kaelakee käevõruks.

Juukseklamber. Ise kannan.

Pross. Vot tõesti, seekord mitte endale vaid kolleeg Kerstile.

Kõrvarõngad. Te ei kujuta ette kui tüütu on kahte täpselt ühesugust asja teha! Aga endale tehtud jälle.

Ja kaelakee. Ma ei suutnud lihtsalt sellele värvile vastu panna, kuigi mul garderoobis lillade riideesemete kogus on null.

Järjekordne käevõru. Möönan et hetkel üsna ebamugav kanda, mistõttu mul on juba peas idee, kuidas seda mugavamaks tuunida. Ühel päeval ehk....

Kaelakee. Eelmise käevõruga komplektis. Selle valmimise eest pean tänama Ulricat, kes meid ühel nädalavahetusel lahkesti võõrustas ja ei sundinud mind lauda katma ega nõusid pesema, vaid lasi rahulikult kööginurgas nõela ja niidiga nokitseda :-)

Komplektidest rääkides, siis siin veel üks, mille värvivalikut ma endale kohe kuidagi selgitada ei oska. Mina ja pruun?! Aga siiski....






Nii. Ja hetkel ongi kõik. Kogu lugu.
Ma nüüd avan järjekordse õpiku ja võib-olla kunagi lähitulevikus - aga kindlasti mitte enne jõule - jõuan ma valmis saada ühe pooliku diivanipadja Väikepealiku tuppa. Seda on veel nii jupike-jupike teha.

Nägudeni.