HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" V OSA "Issake, säärvant majas!"

Enne kui jälle mööblist rääkima hakkan, tuleb mul ühte olulist tegelast tutvustada. Nimelt on meil selle nädalavahetuse seisuga üks uus koduloom lisaks. Lind, kui zooloogiliselt täpne olla. Ise tuli. Kurat teab kuskohast. Kasu pole tast kopka eestki mitte, ainult süüa tahab. Õnneks pole ta kuigi suur, kõigest napi varese mõõtu. Näeb üldjoontes välja täpselt selline nagu pildil näha on. (Krt, hullult aega võttis, enne kui ta kaamerasse püütud sain!) Küll me üritasime aru saada, mis tundmatu linnu nahk ta küll võiks olla, ja lõpuks - ole sa tänatud, Google picture ja põhjatu interneti teadmiste varasalv - saimegi tegelase "koju" aetud. Niisiis, saage tuttavaks - musträstas Erbert.

Üldiselt nad pidada talveks kuhugile mujale lendama, aga üksikud isendid pidid siia ka jääma. Seda me mõtlesimegi et ei tea, miks ta, kadepunn, üksi söömas käib ja semusid kaasa ei kutsu. Kõik teised tihased, varblased, leevikesed, pasknäärid ja tutt-tihased, muudest tundmatutest sulelistest rääkimata, veavad iga kord hullu hunniku sõpru ja sugulasi ka kaasa, aga see sell nokkis muudkui üksipäini. No nüüd on selge - tal polegi ju kedagi kutsuda, kõik targad musträstad lendasin soojale maale, aga meie Erbert on nähtavasti väheke puudega - tema otsustas siia talvituma jääda. Nüüd me siis teda, ullikest, toidamegi. 

Aga asja juurde. Sest ega see pole siin mingi ornitoloogide lobatoorium, ma tahtsin ju täna hoopis vabariigi kõige seksikamast mööbliesemest rääkida. Sedasi nimetab kõnealust asja vähemalt Toriseja. 

Minu ema aga näiteks, kui seda vidinat nägi, hüüatas hoopis: "Ah, see on ju säärvant!" Neil kodus olla seda omal ajal nõndamoodi kutsutud. Kõlab nagu mingi kummitus ja eks ta mõnes mõttes nagu ole ka - kummitus vanadest aegadest. Nii otseses kui kaudses mõttes. 

Otseses selle poolest, et tegemist on tõesti väga vana asjaga. Julgen oletada, et kusagilt esimese vabariigi ajast, 20-30st aastatest. Isegi koiaugud olid autentsed, kui seda puhastasin. :-)

Kaudses selle poolest, et kui aus olla siis mul ei ole ühtegi sõpra, kellel oleks kasvõi mõni tuttav, kellel ma teaksin, et veel selline asi majapidamises olemas on. 

Säärvant või seksikaim mööbliese, kuidas keegi nimetab, aga mina ütlen tema kohta lihtsalt SIRM. 

Ma ei tea, miks ja kuskohast mul selline idee pähe kargas, et sellist asja endale tahan. Ilmselt kusagilt alateadvusest kui ma hakkasin kogu seda sisustuskontseptsiooni enda jaoks mõttes kokku panema. Ma ju tahtsin sellist natuke talu-stiili, natuke mõisa-moodi, pisut vintage-elemente ja lõppkokkuvõttes kergelt hullumeelset tulemust. Noh, nagu meie perele sobilik. :-)

Sirm sobis kõikide nende tingimustega: seda leidus nii vana-aegsetes jõukamates taludes, mõisapreili toas kindlasti kah, see on ilmselgelt selline romantiline vintage-element ja ennekõike praegusel ajal üsna jabur mööbliese. 

Tisleri-Tiidul oli üks skelett tema töötoas olemas. Ta kunagi tegi meile ekskursiooni oma "kui-aega-saan-siis-teen-valmis"-asjade tuppa ja seal see ront siis seisis. Mina hakkasin juba tookord Toriseja ajusid saagima vaikselt, et tahaks sellist asja endale ka ja rääkigu ta Tiiduga, äkki ta teeb meile enda skeleti mõõtude järgi ühe sellise. Saagisin mis ma saagisin, ühel päeval siis Toriseja küsiski. Või ma oletan, et ta küsis, sest mind ennast polnud selle vestluse juures. Enivei, tulemuseks oli aga hoopis see, et Tiit pakkus meile enda skeletti, tingimusel et ma selle siis ise korda ja puhtaks teen. Seda ei lasknud ma endale muidugi kaks korda öelda! Toriseja tõi sirmi-skeleti koju ja ma siis asusin seda puhastama. Lihvijaga. Toas. Kenjaalne idioot. 

Eesti keeles ei ole tegelikult nii palju sõimusõnu, millega ma ennast "premeerinud" oleksin selle teo eest tund aega hiljem. Ja ma tean vähe inimesi, kes veel kunagi nii südamest naernud ja mind parastanud oleks, kui tol päeval Toriseja. Terve elamine oli ühtlase kollase udupeene tolmukihiga kaetud ja kuitahes palju ma seda kõike ka puhastada ei proovinud, veerand tundi hiljem nägi kõik jälle välja nagu Pompeji linn pärast Vesuuvi plahvatust. Selle erisusega, et meil polnud Tarekeses inimohvreid. Ma leian veel praegu, tükk-tükk aega hiljem, kohti, mis ikka veel ühtlase kollase tolmukorraga kaetud on. 

Iseenesest ju ei olnudki see sirm niiväga must, tundus mulle. Aga ma alahindasin seda sunnikut. Mõtlesin alguses et noh, mis seal ikka, paari tunni töö, aga siis selgus et selle puhastamine võttis tubli kaks täistööpäeva aega. Ja oi mul oli täiega kopp ees sellest nühkimisest lõpuks!!! 

Alguses nägi ta sihuke hatune välja:

Aga kui ma olin ta lõpuks puhtaks nühkinud, uued hinged pannud ja sama õliga, millega me põranda puhul kasutasime, ära õlitanud, muutus pilt hoopis teiseks! Vaat selliseks: 

Mis sirmi kangasse puutub - ja kangas on ju sirmi juures esmatähtis! - siis oma esmases hulluses ma muidugi mõtlesin et oujeee, ma raudselt tikin mingid ilgelt vinged pildid kuskile kanga peale ja siis tuleb selline ekstravaganza-udupeen-tikitud sirm! Aga pärast seda kui ma olin kaks päeva kogu elamist kollase katastroofiga katnud, ei tundunud see "ah-4-suurt-pilti-tikkida-mis-see-siis-ära-ei-ole"-idee enam sugugi nii hea mõttena, kui ta seda alguses oli. Leidsin hoopis Abakhanist täpselt nagu minu sirmi jaoks tehtud sinise kanga ja õmblesin hoopis sellest küljed. Muide, ma alguses plaanisin sama kangaga ka sinise toolikese põhja ära katta, aga nüüd me juba kõik teame, mis sellest toolist lõpuks välja tuli :-) 

Ahjaa, sellelt ülemiselt pildilt on puudu veel need pulgad, mille külge me kanga kinnitasime. Pmst need me ostsime ehituspoest juurde, sest vaat neid nüüd originaali küljes enam küll alles ei olnud. Mõõtsin vajaliku tüki kangast (tegelikult ca 10 cm laiema kui vaja, et krooked sisse jääks), õmblesin mõlemasse otsa tunneli, ajasin pulga sellest läbi ja lükkasin sirmi raami sees olevatesse aukudesse. Lihtne. 

Valmiskujul näeb meie säärvant nüüd siis niimoodi välja. 

Järgmisel korral ma ilmselt tegelen siin asjadega, millega ma kõige paremini hakkama saan - ilupadjad voodi peale. Mööbli koha pealt tuleb väike paus seega. :-)