Mõnusaid ritspistes tikkimise mustreid huvilistele.

Mitte et ma eeldaks, et keegi siin kallil suveajal tikkimisega tegelema peaks hakkama. See ei loe, et ma ise sihuke hull olen ja vähemalt ühte sellist veel tean (nimesid nimetamata, resideerub viimastel andmetel kusagil Hollandis :-D).
Aga pikad talveõhtud saabuvad ka kunagi ja siis pole häid mustreid kunagi liiga palju.
Pika juttu ei teegi, siin on siis mõned mustrid.

1) See peaks juba tuttav olema, ma tegin ju selle järgi endale padja Tarekesse.
Kuna mu ema tahtis nüüd endale ka sedasama mustrit, aga tema silmad ei ole sellised kotkailgulised nagu minul, et foto pealt muster maha tikkida, siis nikerdasin selle tema jaoks Excelisse.

2) Veel üks muster Ukraina tikandite varasalvest. Värvikombnatsioon on minu enda juurutatud, sest originaalis oli neid palju rohkem. Aga eks igaüks võib ju soovi korral ise midagi sobivamat välja valida.

3) Mõned väiksemad ka. Internetist leitud, kõiki aadresse enam ei mäleta. Aga kuna need on kõik olnud guugeldades vabalt ja tasuta saadaval, siis ma ei usu et keegi pahandab, kui me naid siin niimoodi levitan.

Ja ega mul seekord midagi muud polegi öelda :-)

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XIV "Skelett on paigas"

Mitmesugused segavad asjaolud nagu suve saabumine, jaanipäevapidustused, pikemat sorti tööreis soojale Kreekamaale ja puhkuse algus on minu Tarekese tuunimise projekti viimase paari kuu jooksul märkimisväärselt aeglustanud, aga õnneks mitte fataalselt. Sellega on ikka nii et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Mäletatavasti sai mai alguses suure hurraaga Väikepealiku toas seintelt tapeet maha tirisitud, põrand korda tehtud ja uus tapeet seina kleebitud, aga siis jäid asjad väheke ootele. Tarekeses keeb ju elu suuremalt jaolt nädalavahetustel, muul ajal valitseb siin vaikus ja ainult Krunn kummitab. Vahepeal kulus näiteks üks nädalavahetus hoopis minu maakodus ära, sest seal oli posu sünnipäevi pidamata alates papsist ja lõpetades mu keskmise õega, ning lõppude lõpuks olin ma vahepeal järjekordselt tädiks saanud tänu oma nooremale õele ja vaja oli ju see uus sugulane kah üle vaadata. Niisiis... Tarekese projekt oli ootel.
Värvid olid juba ostetud, läbi suure häda ja ikalduse.
See on ikka tõsi, et inimene õpib kogu elu, aga sureb lõpuks ikka ainult tsipake vähem lollimana kui ta sündides oli. Ma saan nüüd jumala hästi aru nendest sisustussaadete tegijatest, kes omanikud selleks ajaks majast välja peksavad kuniks nad seal ringi askeldavad. Võta ükskõik milline saade ükskõik missuguse riigi telekanalilt: ameeriklaste Extreme Makeover Home Edition´ist venelaste Квартирный вопрос/Переделка kuni meie endi Kodutundeni - igal pool on sama teema: OMANIKUD OUT! Mitteüks saade ei saaks valmis ega remont tehtud, kui kogu aeg peab pendeldama omaniku meeltesegadushoogude vahel, et kas värvida tuba roosaks või kollaseks, osta sinised tüllkardinad või maani punased sametist, panna kummuti peale portselanist kass või urn esivanemate tuhaga, kas üldse kumutit sinna tuppa panna või tirida hoopis klaver samale kohale..... Ohjah. Mina tegin selle vea, et võtsin poodi kaasa Väikepealiku, kui tema toa jaoks värve ostma läksin.
Toriseja on juba ammu aru saanud, et kui me hakkame K-Rautast Tarekese jaoks mingeid asju ostma (mida minul tarvis läheb), siis hoiab tema heaga eemale, läheb kohe kõige tagumisse poe nurka (sinna kus kapinuppe ja tööriideid müüakse), ja jätab mõnuleva naeratusega minu käsutusse selle vaese selli kes pahaaimamatult värviosakonnas kliente teenindab. Viimasel ajal olen ma paraku hakanud tähele panema, et värviosakonna kutt teeb kohe kahtlaselt kiiresti vehkat oma töölaua tagant ja võtab kiire lõunapausi, kui meie tandemit poes ringi liikumas näeb.
Väikepealik oleks tõtt-öelda võinud sellel korral ka lõunapausi võtta, niivõrd tüütu oli ta. No mina ei saa aru, miks peab üks teismeline niiväga protesteerima, kui ma tahan tema toa seinad heledaks valgeks (peaaegu) värvida ja lae kollaseks?! Nagu mingi väike vanainimene, muudkui jahvatas et tegelikult tehakse seinad kollaseks ja lagi heledaks. Et igal pool mujal on nii kombeks. Kuskohas selline seadus kirjas on? Vaidlesime mis me vaidlesime, lõpuks ostsime ikka kollase laevärvi (toon Banana) ja heleda seinavärvi (toon Vanilla). Väikepealik võib ääretult jäärapäine olla, kui ta midagi pähe on võtnud, ja ma ei suutnud teda muudmoodi ümber veenda kui tegin talle ettepaneku: ostame alguses nii nagu mina tahan, ja kui sulle ei meeldi, siis ostame nii nagu sina tahad. Sinu raha eest. Selleks ajahetkeks oli ta minuga vaidlemisest juba nii jõuetu, et seda viimast (hästi väikeses kirjas) lausejuppi esitatud tingimuse juures ei pannud ta tähelegi.

Praegu on seinad heledad ja lagi kollane ja miski ei viita sellele, et see kuidagiviisi muudetud saaks.
Lae värvimisele kulus mul kaks pikka tööpäeva, millest lõviosa läks teipimise peale. Vaja oli ju need tumepruunid ilupalgid laes kõik turvaliselt kinni katta, et sinna kollast värvi peale ei satuks.
Ja hiljem seinavärvi samuti mitte.

Usina näputöö tulemusena said kardinad ka valmis õmmeldud ja akna ette riputatud,
nii et nüüd võib öelda - toa skelett on enam kui paigas.
Põrandavaiba punumine on pooleli, osade diivanipatjade tikkimine samuti. Kapp on tisleri poolt puhtaks tehtud ja ootab maalimist-peitsimist, tumbad ja laelamp ootavad reanimeerimist.
Eks järgemööda hakkab neid asju siia nüüd tekkima :-)

Vahepeal olen ju ka aiandusega tegelenud, niivõrd-kuivõrd minu potipõllundust aianduseks saab nimetada. Sel aastal piirdub see veel, tõsi küll, ainult korvide ja pottidega, aga järgmiseks aastaks on jua konkreetsemaid plaane, mis niiütleda maa küljes kinni saavad olema. Aga sinna on muidugi veel pikk maa.

Minu 10 peiulilletaime + mingi tundmatu ronitaim, mis said algul verandaukse kõvale kivist vaasi istutatud. Hiljem vedas Toriseja vaasi sealt hoopis keset hoovi, vana puurkaevu koha peale.

Kivist vaasi asemele oli ometi ka vaja midagi panna, sest muidu jäi see koht väga lagedaks. Trepp ei ole kasutuses, seega pole hullu et ta selline lagunenud on. Praegu veel. Hortesest leidsin hulganisti igasuguseid vahvaid korve ja potsikuid, mis trepi peale sobisid. Kivid on oma aiast :-)

Asun nüüd usinalt kollase toa vidinate kallale, et oleks millega tuba sisustada. Väikepealik on väga kannatamatu, ütleme nii.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XIII "Kallimaks kui kullakoormaid tuleb... plastmassi tunnistada"

Mõnikord on nii, et kui ma midagi tegema hakkan, siis ei ole mul kuni viimase hetkeni selget ettekujutust, milline see tehtav ese lõpuks välja nägema hakkab.
Aga mõnikord on jälle vastupidi - enne ma ei liiguta lillegi, kui pilt plaanitavast asjast täpselt silme ees valmis on.
Ja kui ma juba lilledest räägin, siis oli mul juba ammu ammu peas mõte, et sinisesse tuppa kummuti peale (kui ma kord selle valmis peaksin saama) tuleb organiseerida üks suur-suur lopsakas lillepunt. Kunstlilledest, et püsiks aastaringselt. Ja mitte vaasi, vaid kannu. Valgesse. Ja mitte lihtsalt mingi suvaline punt totraid üleelusuuruses orhideesid või liiliaid või paberist roose, vaid võimalikult originaalilähedasi ja lihtsaid õisi. No et tulemus oleks ligilähedaselt selline, nagu nendel vanadel õlimaalidel, mida Madalmaade kunstnikud omal ajal maalisid. Umbes selline nagu siin kõrval näha on.
Kõigepealt ma püüdsin meeleheitlikult seda sobilikku vaasi ehk kannu leida. Kolasin sõgeda järjekindlusega küll Balti jaama turu vanavaralettide juures, küll igal pool kolapoodides, kuhu inimesed oma vanu asju on ära viinud, kuni sinnamaani välja et püüdsin sobilikku anumat tuvastada isegi Kaubamaja hiigelhindadega nõudeosakonnast. Ei tühjagi. Ikka oli midagi valesti - kas oli kannu kuju õige, aga värv vale; või olid kuju ja värv õiged, aga mingi napakas muster peal; või olid nii kuju, värv kui muster õiged, aga mingi napakas tila kannu küljes... Ühesõnaga, mitte ükski ei sobinud. Toriseja muutus lõpuks juba iga kord, kui ma nimetasin sõna "kann", näost hallikasvalgeks ja lubas mu sinnasamasse paika igaveseks ajaks igavesti poodlema jätta, kuniks ma oma kannu leitud saan. Ta hakkas neid paiku, kus potentsiaalselt mingisuguseidki nõusid või vanavara müüa võidi, lausa vältima.
Lõpuks aga läks nii nagu ikka läheb, kui midagi väga tahetakse - leidsingi sobiliku anuma! Ja üldse mitte kaugelt, vaid suisa kodu lähedalt Telliskivi loomelinnakust, ülimalt vahvast Homearti poest.
Sobilike lillede leidmine ei kujunenud muide sugugi lihtsamaks ülesandeks, sest tundub et kunstlillede tootjad ja disainerid põevad kõik mingisugust mania grandiosa erivormi. Näib, et nende töös käib halastamatu võistlus, kus peaauhind läheb sellele võistlejale kes suudab luua kõige suurema, koledama, grotesksema ja võltsima õiemoodustise. Ja mida need disainikunsti imed veel maksavad, see on lausa omaette teema! Ma ei viitsi pikemalt peatuda selle Kolgata tee kirjeldamisel, kuskohast ja kuidas ma endale selle sobiva buketi leidsin, aga see kogune niimoodi õis-õie haaval küll K-Rautast, küll Selverist, küll Hansaplantist...
Koomiline seik seoses nende õitega näiteks oli selline, kus ma ükskord järjekordselt mingid paar vart kusagilt poest ära olin ostnud ja need auto tahaistmele panin, siis hoidis Toriseja neid kogu sõiduaja jooksul nagu hingeõnnistust. Ei julgenud õieti istuda ega astuda nende suunas ja nurises lõpuks et mis pagana rootsud need sihukesed küll on ja kuhu need küll istutatakse. Suur oli tema üllatus, kui ma talle ütlesin et tegemist on hoopis plastmassist kunstlilledega, mille muldapanemisel ma küll erilist mõtet ega tulu ei näe.
Lõpetuseks - lillepunt sai siis selline. Pole küll teab mis lopsakas, aga ikkagi. Just see, mis vaja.

Kui ma selle hinda hakkasin kokku lööma, siis selgus minu jahmatuseks et see punt koos kannuga läks mulle maksma isegi mõned eurod rohkem kui kogu sinise toa sisustustekstiili materjalid kokku. Ehk et pildil oleva lillepundi (+ kann) hinnaks kujunes ei rohkem ega vähem kui 56 EURi. Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et ma ostan oma magamistuppa 876 krooni eest kunstlilli, siis ma oleksin ennast sealsamas pooleks naernud. Niipalju siis inflatsioonist ja raha väärtusest...
Kannu all oleva imekauni liniku leidsin ma juhuslikult ühest Raplas asuvast second-hand poest. Maksis 5 EURi. Ja omakorda liniku all on kummut, mis tähendab seda, et ma sain ka selle lõpuks valmis.

Algselt nägi see elukas välja niisugune. Toriseja ja Väikepealik kraapisid sellelt värvi maha, uksed ja sahtlid viisime Tisleri-Tiidu juurde parandusse, sest need olid päris õnnetus seisus.
Mina lihvisin kõik pinnad lõpuks puhtaks ja peitsisin ja värvisin ära ning lõpuks maalisin ka jälle tuttavad sinised lilled peale.


Lõpptulemus sai siis selline

Kapp nagu uus, aga näeb samas ikka veel mõnusalt vana välja. Ehk siis täpselt see tulemus, mida ma taotlesingi.
Sellega on sinises toas mööbliga lood ühel pool, vaja on veel valmis saada lapikardinad ja ongi kõik. Aga need ootavad hetkel inspiratsiooni, sest mul on praegu pooleli juba Väikepealiku toa vidinad.
Kiiret pole.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XII "Rapete väljanäitus"

Järgnev postitus ei ole mõeldud nõrganärvilistele, sest sisaldab ohtralt kolepilte jubedatest mööblirapetest, mida ma olen Tarekese erinevatest nurkadest ja nurgatagustest kokku korjanud eesmärgiga uuele elule reanimeerida.
Kõik need, kelle silmad selliseid pooltorakaid nähes vett jooksma hakkavad ja mõte kaugemale ei liigu kui "Lõkkesse!" või "Enne pilbasteks, ja siis lõkkesse!" või "Otse vanarauda!", võiksid nüüd ekraani üleval paremas nurgas olevale ristikesele vajutada ja rahumeeli kööki võileiba tegema minna.
Need inimesed, kes alles jäid, on tõenäoliselt sedasorti tegelased kellel on annet ja taipu asjade sees varjul olevat potentsiaali näha.
Siin näiteks on kaks tumbat. Kujutage ette, et kui neid natuke porolooniga kohendada ja katteriie ära vahetada, millised lahedad asjad siis neist saab. Mul on juba vaimusilmas pildid olemas sellest, kuidas nad Väikepealiku toas välja nägema hakkavad. :-)

See siin on üks äraütlemata vahva tugitool. Eriti sümpatiseerivad mulle selle külgedel olevad põletatud mustrid. Ma polnud sellist enne näinudki. Praegu lebotab selle tooli peal küll peaasjalikult Krunn ja seetõttu on tool kaetud vana riidetükiga (vastasel juhul oleks Krunni villakarvastikku kõik kohad täis), aga kui see korda teha, siis sobib ta meie vahetuppa nagu valatud.

Veel üks tubli toolikamakas. Praegu näeb oma kõhulahtisuse värvi katteriidega ikka tõsiselt rõve välja, aga uskuge mind - istuda on sellel väga mõnus ja ei ole olemas pehmemööblitükki, mida üks stiilne ja ilus katteriie oluliselt parendada ei võiks. Sobib eelmise tooli kõrvale elutuppa. Küsimus on ainult katteriide valikus :-)

Vaat sellel fotol olevast asjast on esimese hooga küll väga keeruline aru saada, et mis see küll olla võiks, aga ma ütlen teile, et see siin on üks tõeline pärl Tarekese lakapealselt. Need nimelt on siin kaks iidvana reformvoodi otsa. Raam on ka täitsa olemas, sirge ja terve pealegi. Ainult vedrudega on lood kehvad. Need me koukisime ära ja viskasime minema. Aga sõber Ulrica juba pakkus sobilikku madratsit sellele.
Mul on tõsine tahtmine see tulevikus Väikepealiku tuppa panna, aga temal kahjuks puudub võime seda voodit juba praegu sellisena näha nagu mina teda peale restaureerimist näen - liivapritsiga puhastatud, siledana, valgeks värvituna ja kuldsete ehisdetailidega. Kirju lapitekk ja kirevad padjad peal.
Sestap ta põtkib praegu vastu ja jorutab, et tema tahab oma totakat lahtikäivat diivanit ikka alles hoida. Aga eks me näe, kui ma selle voodiga ühel pool olen, kas ta siis ka sama jonnakalt oma muhklikku diivanit eelistab.  


Tänutäheks neile, kes selle koleasjade galerii nüüd vapralt lõpuni vaatasid, midagi ilusat ka.
Päikesepaisteliste päevade puhkenurgake Tarekeses. Sel nädalavahetusel ära katsetatud. Väga raske on ennast sealt uuesti tööle ajada, uskuge mind. :-)

HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" XI "Järgmine tuba!"

Tarekeses valitseb hetke kohutav segadus. Öeldakse, et kõige pimedam hetk öösel on just vahetult enne koitu. Seda tarkust järgides laiub ka Tarekeses kõige suurem segadus just enne seda, kui ma oma remondibuldooseriga järgmist osa majast puhtaks lükkama hakkan.
Minu õmblusmasin on näiteks hetkel kööki kolitud. Väikepealik on sunnitud magama vahetoas (seda võiks küll tinglikult ka suureks toaks või elutoaks nimetada, kui ta nii väike ei oleks), samasse on ajutiselt mahutatud ka üks suur riidekapp. Kaminatoa seina ääres on laialilammutatud kirjutuslaua jupid. Kõikjale majja on ülima logistilise täpsusega ära paigutatud hunnik kaste, kotte, karpe ja muud väiksemat träni.
Lühidalt öeldes - hiidprojekt "Kodu korda!" liikus edasi järgmisesse etappi ehk me võtsime käsime Väikepealiku toa.
Nädalavahetusel haarasime juba teisest osast tuttava FIE Alvari kraedpidi Tarekesse kaasa, Toriseja rentis Ramirendist vajalikud relvad ja nii see algas. Väikepealik oli endale pinginaaber Marise näol ise abiväge palganud.
Mina isiklikult eriti selle nädalavahetuse töödes kaasa ei löönud, nii et järjekordselt kiidan ma siin sissekandes hoopis teisi tegijaid: Alvarit, Väikepealikku ja Marist. Torisejat ei maini ma selles nimekirjas puhtalt seetõttu et tema tegeles mingite segaste garaažiasjade ja hoovibisnessiga, ehk et oli hoopis mujal. Mina ise olin köögis hõivatud hullu õmblemistööga (mille tulemusi siit ka muide varsti uudistada saab). Vahepeal oli mitu-mitu poolikut projekti kogunenud, mis nüüd kiiresti ära tuli lõpetada, kuna selline väljakutse ju jälle ees ootamas. Oioioi neid ideid, mis mul siin kõik praegu juba peas ringi sebivad!
Reede õhtuks saime suuremalt jaolt vana tapeedi seinast kätte. Laupäeval kooriti seinad täiesti puhtaks ja Alvar lihvis põranda ka ära. Õlitamise jäi pühapäevaks.
Jõudsin veel viimasel minutil fotokaga jaole, et kogu toa before-hetk jäädvustada. Küll mitte päris, sest osad asjad on pildistamise hetkeks toast juba välja veetud ja pildistamise hetkel valitses toas juba paras kaos, aga noh, mingi üldmulje tabasin siiski - nüüdseks juba minevikku jäänud tapeedi näiteks. Sinise toaga mul kahjuks seda ENNE-pilti teha ei õnnestunudki, kuna selle ümbertuunimine algas ju salaja, minu eest varjatult.

Ühesõnaga, siin on siis Väikepealiku tuba enne tööde alustamist:

Siin on kaks peategelast, Väikepealik ja Maris, tööhoos:

Seinad ootavad uut katet:

Põrand. Lihvitud. Õlitatud. Ilus.




Ja nüüd väike vihje selle kohta, mis siin toas edasi juhtuma hakkab. See siin pildil on nimelt Väikepealiku toa kardinate kangas. :-)

      

Destruktiivsed kevadpühad ja millega see kõik lõppes

Sellel pikal nädalavahetusel, kui ristirahvas töövaba reedet nautis, rõõmsal üksmeelel mune värvis ja Tiimarist ostetud värvilisi kanasulgi kimpu köitis, tabas mind lõpuks tööstress, mille eest ma nii kaua olin juba eduliselt ära põgenenud. Tööstress avaldub inimestel muide väga erinevalt. Üks minu hea koostööpartner näiteks ütleb, et temal tekib sel ajal tõsine soov inimeste kallal möliseda. Ilma otsese põhjuseta. Lihtsalt möliseda. Punkt.
Minul avaldus tööstress vastupandamatu vajadusega midagi ära lõhkuda. Mitte nii et viskad taldriku põrandale - klirr - ja asjad korras, vaid ikka pika, sihipärase ja põhjaliku hävitustegevusena.
Sõitsime sel nädalavahetusel üle tüki aja Tuudile, minu vanematekoju. Kuna laiemas plaanis nägi nädalavahetus ette aias sees ja aia taga kasvavate puude kärpimist, siis võib vist öelda et ma polnud ainuke, kellel näpud sügelesid. Aga see selleks.
Kuna puude kärpimine jäi suuremalt osalt meeste tööks, siis pidin enda probleemile ise väljundi leidma. Kaua ei tulnudki otsida, sest "väljund" leidis mu ise üles. Nimelt hakkasime me emaga Teadliku Raseda (No offence, Andra :-D) jaoks ühte omal ajal spetsiaalselt tallele pandud titeriiete kasti otsima. Kasti me ei leidnudki, küll aga laiutas pärast meie otsinguid põrandal tohutu kuhi muid kaste ja kotte ja kompse, mis kõik väikseks jäänud lasteriideid sisaldasid. Mu keskmine õde Tiina nimelt "unustab" iga kord, kui ta maal käib, koti või paar sellist staffi ema kappidesse või kamorkasse, ja seal nad siis kogunevad. Ema on õnnetu, sest mis temagi nendega tegema peaks, tüdrukud neid enam ei kanna ja ära anda pole ka kellelegi.

Minul aga hakkas kogu seda kasutute kaltsude hunnikut vaadates väike ideelambike peas hõõguma, sest minu meelest ei ole kasutuid asju olemas. On lihtsalt asjad, millele pole konkreetsel hetkel veel kasutusotstarvet leiutatud. Aga see ideealge muudkui keerles ja idanes mu peas edasi, kuni vormus täiesti konkreetseks plaaniks, mille tulemusel ma riiete seast sihipäraselt kõikvõimalikke trikotaažist riidetükke välja selekteerima hakkasin. Päris muljetavaldav kuhjake tekkis, muide.
Ja siis võtsin ma neist esimese ja lõin käärid sisse.

Kaks päeva, kolm pakitsevat vesivilli ja üks kõveraks väänatud parem käsi hiljem oli mul olemas kaks suurt kilekotitäit trikotaažiribasid. Kõik kenasti 1,5 - 2 cm laiad ja korralikult keritud.
Statistikast veel niipalju, et kotid sisaldasid 3 pusa, 5 paari retuuse ja 26 T-särki. Nagu näha oli enamik nendest riietest olnud kunagi kas roosat või punast või valget värvi, aga noh, need olid ka 100% tüdrukute riided.

Niisiis. Algmaterjal oli olemas.
Selleks ajaks kui me linna tagasi jõudsime, hakkasid kääride poolt hõõrutud vesivillid vähehaaval tervenema ja need sõrmed, mille kohta ma kartsin et nad pärast sellist lõikumismaratoni enam iialgi sirgeks ei paindu, hakkasid ka juba üsna normaalse käe moodi jälle välja nägema.

Nüüd, tegelikult, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma tunnistama et idee kui selline ei tulnud mulle tookord seal riidekuhila vahel mitte esimest korda pähe, sest juba hulk aega varem olin ma ühel oma järjekordsel Karnaluksi külastusel toonud endale koju hiilgamõõdus heegelnõela. Noh, ma ei liialda kui ütlen, et see ületas oma mõõtudelt hariliku pliiatsi. Taevas teab mida ma tookord mõtlesin, kui ma selle hiiglase sealt riiuli pealt endale korvi rabasin, aga ära ma ta tookord ostsin ja olemas ta mul kodus seega oli.

Plaan iseenesest oli suurejooneline - võtta kokku kõik oma olemasolevad heegeldamisoskused ning neid, eelpoolkirjeldatud heegelnõela ja ribastatud riidetükke kasutades heegeldada valmis üks põrandavaip. Vähemalt üritada. Kui untsu läheb, noh, siis ilmselt ei olnud määratud ja kui õnnestub, siis seda parem.

Töö sujus uskumatult kiiresti. Esimese õhtuga sain valmis muljetavaldava 83 cm laiuse ja 27 cm pikkuse jupi. Järgmisel õhtul lisandus sellele veel 32 cm. Kolmandal õhtul tegime me ootamatu külaskäigu sõprade juurde Sakku ja loomulikult pakkisin ma vaibapooliku endale kaasa. Milleks aega raisata, lobisemiseks mul ju käsi vaja pole. Pealegi oli Ulrical endalgi suur näputööprojekt pooleli (huvitava kokkusattumusena samuti heegeltöö) ja nii me siis seal kahekesi nokitsesime. Alguses ta tükk aega jälgis mu tööd ja küsis siis lõpuks, et mida ma teen.
No, heegeldan justkui?! Ok, ma tean küll et tegelikult peaks asi nägema välja vastupidi - töö peaks seisma paigal ja heegelnõel liikuma, mitte nii nagu minul et heegelnõel seisis paigal ja vaip muudkui lendas ringi. Ma tean et kuskil seal on mingi nipp jah, kuidas see asi õigetpidi peaks tehtud saama, lihtsalt ma ei ole seda veel avastanud. So what?
Ulrica jälgis veel mõnda aega pingsalt mu ponnistusi ja möönis lõpuks et jajah, t u l e m u s  näeb sellel asjal küll välja nagu oleks see heegeldatud, aga see, mida mina teen, ei ole kohe kindlasti mitte heegeldamine. Whatever.... Tulemus on tähtis.
Järgmisel päeval, pärast pikka mõttetööd ja juurdlemist pani ta minu tegevusele lõpuks ka omapoolse diagnoosi ja selleks oli - abivahendiga punumine. Nii et palun väga, jätke meelde, kui ma järgmine kord kirjutan sõna "heegeldama" omaenese isikuga seoses, siis hääldage seda kui "abivahendiga punumine". Ei tohiks väga keeruline olla, prantsuse keel on palju hullem mu meelest. Seal tuleb KÕIK sõnad valesti hääldada.

Aga ega mul palju enam olemasolevale lisada polegi. Täpselt niikaua kuni lõigutud materjali jagus, ma ka punusin. Lõpptulemusena valmis mõnus paks ja kohev põrandavaip - 83 cm lai ja 125 cm pikk. Lebab praegu ja edaspidi Tarekese kempsupõrandal, muide. Selline näeb välja.

Esimese katsetüki kohta tuli täitsa aktseptaabel asi välja ja seetõttu ma kardan, et see ei jää viimaseks. Hirmus plaan küpseb peas, et kui kord Tarekeses Laura toani jõuame ja mul õnnestub piisavas koguses sobiva värvitooniga t-särke endale sebida, siis jääb ostmata kaltsuvaipade arvelt üks kena kopikas jälle pere eelarvesse alles.

PS! Peaaegu oleksin unustanud!
TÄNASE LOO MORAAL! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi teistmoodi ikka saab. Ja kui teistmoodi ka ei õnnestu, tuleb ikkagi heegeldama hakata... (loe "abivahendiga punuma"!)

HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" X "Mööblit juurde"

Vaikselt ikka liiguvad asjad meil Tarekeses, vaikselt liiguvad. Korraga on mitu rauda tules, aga mõned asjad saavad jälle vahepeal valmis ka.
Viimati suutsin pühapäeval kogu maja peale laiali laotada 12 m² lumivalget kardinavuaali, lootuses sellest mingil viisil kaks ühesuurust kardinat välja mõõta. Oleksin isegi ehk hakkama saanud kui Väikepealik poleks otsustanud ainult temale omasel kombel põrandalt maha kukkuda ja endale selle juures mingi pooliku nööpnõela jalga astuda. Otse loomulikult ei olnud edasisest kardinaõmblemisest enam juttugi. Kangad Krunni eest ohutusse kohta kotti ja kappi peitu ja padavai traumapunkti.
Ainult Väikepealik suudab sihukesi asju korraldada. Tal on kohe talent selline. Kuniks mina üritasin traumapunktis juhtida täiesti juhitamatut ratastooli, kus tema peamise asjaosalisena troonis ja hoopis selle üle muret tundis, et ega ta seal istudes loll välja ei näe, suutis ta muu mõttetegevuse ja tehnikakatsetuste käigus toolile pidurid peale panna. Tema irvitas, sest tema jaoks oli see nagu karneval, samal ajal kui mina teda selle ratastel tankiga ühest kohast teise lohistasin nii et higipull otsaees.
See selleks.
Kardinaid ma ühesõnaga valmis ei saanud.
Aga peeglilaua küll. Või peeglikapi. Ja seda juba paar nädalavahetust tagasi, kui piinlikult aus olla. Lihtsalt aega polnud kirjutada siia vahepeal.

Alguses nägi see rape selline välja. Jälle üks maakonnahaigla varakambrist putket pannud lobudik, ma ütleksin. Peegel on selle pildi peal juba kapi küljest küll lahti võetud.

Siis, kui ma olin hullult vaeva nähes temalt algupärase värvikihi maha kaapinud, nägi ta välja selline. Ilmselgelt, kui seda nüüd sama toa öökappidega võrrelda, siis näeb pimegi et öökapid olid ühest puust ja see siin hoopis teisest. Ehk et öökapid olid kasest, see sunnik siin aga selge kuusepuu.
Aga pole midagi, mida entusiastlik suhtumine ja korralik kiht piimjat peitsi ei suudaks parandada, nagu järgmiselt pildilt väga hästi näha võib.

PS! Taim potis on vastupidiselt kõikidele minu tõekspidamistele surnud tükk plastmassi, mitte ehtne elus taim, aga niikaua kuni isand Krunn majas ringi tiirutab ei maksa mul elusatest toalilledest Tarekese siseruumides eriti unistadagi. See karvane muruniiduk hävitaks tõenäoliselt ka terve kaktusekoloonia, kui seal mõni selline peaks kunagi juurduma. 

PPS! Mul on "lahe" sinine uksepiit, kas pole? Ja seda ainult seepärast et Toriseja ei viitsinud piita korralikult ära puhastada ning leidis et ülevärvimine on sootuks efektiivsem viis probleemi lahendada. Pfff, mehed. 

Aga see veider raam hakkab mulle juba täitsa meeldima, tuleb tunnistada. 

Kapiuksemaalinguid natuke lähemalt ka siis...

Nüüd on veel üks tõeliselt õnnetu kummutipäss ootel, kuni temast kah asja saab, ja siis on sinise toa mööbliga ühel pool. Lõpuosas ulatasid Väikepealik ja Toriseja ka oma abikäed ja ma võin öelda, et juba pool sellest peeglikapist on nende puhtaks tehtud. Kummutipäss on aga juba puhtalt nende deela, minu asi on sellele tulevikus ainult oma käega põhjalik lihvimine (sest ma olen hirmus pedant kahjuks) ja uus elustav make-up teha. Kuni sinnamaani tegelen ma muude projektidega nagu kardinad ja väiksemad tidinad-vidinad.

Pealegi on kummuti uksed hetkel Tisleri-Tiidu juures reanimeerimisel, sest need nägid tõepoolest hirmus õnnetud välja. 

Aga sellest edaspidi.