Vint ja kassikakk

Mõni aeg tagasi küsis üks tore inimene mu käest, kas ma lisaks nendele fantaasiamaailma siurudele ka pärislinnu moodi linnuprosse teha oskan. Mis seal ikka keerulist saab olla, mõtlesin ma. Tuleb lihtsalt fantaasiat natuke koomale tõmmata ja mustrite-värvidega tagasihoidlikumalt ringi käia.
Mõeldud-tehtud.
Sain jaatava vastuse peale lähteülesande, milleks oli (ilmselt internetist võetud) foto imeilusast metsvindist ja soov saada samasugust prossi. Veidi aega hiljem lisandus vindi pildile veel ka väike foto kassikakupojast. Ning samuti prossisoov. Esialgu pidi viimane küll hoopis sinise-roosakirju tulema, aga õnneks mõtles soovija ringi ja otsustas ka selle osas, et eelistab ikkagi pärisvärvidega varianti.
Lähteülesanded nägid välja sellised:

Vindi puhul võtsin aluseks oma siurude šablooni, koorisin selle figuuri mõne grammi võrra saledamaks ja venitasin saba pikemaks. Algus oli paljutõotav, aga siis läks asi nässu. Küll ei leidnud ma õiget värvi pärleid ja harutasin juba tehtud töö üles, küll oli niitide toon vale. See pilt siin on igatahes neljas versioon sellest linnust. Eelmised kolm toorikut ma viskasin lõpuks minema, sest korduv harutamine ei mõju õhukesele vildile kuigi hästi ja nii läks poolik töö hukka. 

Vahepeal tuli tööl ja koolis kiire aeg vahele ning kuna juba niimitu korda oli asi käest läinud, kadusid tuhin ja motivatsioon ka ära. Nii sündis see viimane versioon hoopis paar kuud hiljem kui esimesed. Selle variandi jaoks leidsin kohe täiesti juhuslikult õiged sinised pärlid ja sealt edasi loksus kõik nagu iseenesest paika. Valmis linnu kohta ütlen ma tõesti, et see see on läbi aegade üks minu kõige õnnestunumaid ja enim meeldivamaid töid. 

Kassikakuga ei olnud samuti nalja, sellele pidin ilma šabloonita kuju andma. Joonistasin kujutise siis otse vildile ja püüdsin eri värvi markeritega võimalikud suletoonid ka paika panna, et oleks lihtsam. Õnneks sain sellele linnule kohe esimese korraga pihta ja mingit Duubel-2-3-4 ei pidanud tegema. Mitte et temaga ka kõik kohe korras oleks olnud.
Selle tegelase puhul oli kõige suurem jama hoopis silmadega. Neid pidin ma korduvalt parandama ja üle tegema, nii et lõpuks enam ei läinudki nõel läbi kanga. Aga ikka veel korrutas mu õde visa järjekindlusega, et lind vahib kõõrdi. Alguses vahtis jah, aga lõpus tegelikult enam ei vaadanud, täitsa sirge silmaga oli. Ma arvan, et mu õde ise hakkas juba kentsakalt asju nägema, miks ta muidu esimese ja viimase versiooni vahelist suurt erinevust tähele ei pannud. Ju ta oli enda jaoks ära otsustanud, et see lind ongi keere pilguga lõpuni ja kõik.

Valmis kassikakk nägi siis selline välja. Umbkaudu 6-7 cm pikkune. 

Pärast neid katsetusi ma mõtlesin, et täitsa ägedad tulemused ja valmistamine pakkus ka vaatamata mitmekordsele ebaõnnestumisele (või siis just nimelt sellepärast?) palju rohkem pinget kui fantaasia-siurude tegemine. Viimastega on palju lihtsam.

Mistõttu mulle tundub, et mõned sellised pärislinnud on veel millalgi tulemas, kui ma aega leian. Tihased ja leevikesed on liiga igavad, neid ma ilmselt ei viitsi teha, aga mõned muud mõtted on juba küll mis ma endale internetist välja otsisin. Eestis on lihtsalt nii palju erakordselt ilusaid linde, et see on täitsa uskumatu! Näiteks....

jäälind

kuldhänilane

lehelind

puukoristaja

rähn

varblane

Tunnistan ausalt, et pildid pärinevad internetist ja nendel on tõenäoliselt osadel ehk ka autoriõigused peal. Seega - kui keegi tunneb, et tema õigusi on rikutud sellega et tema pildi siia 6 sekka üles panin, andke teada.