Käsitöömesilane: Lihula kohvikutepäev 2018 ja eksklusiivne näitusmüük

Elus on ikka nii, et annad saatanale väikese sõrme, tema võtab sul terve käe. Eelmise aasta Lihula kohvikutepäeval, kui mu õde Andra vedas Tuudil "Sillerdava saiakese" nimelist üritust, tekkis meil temaga spontaanselt korraga kaks ideed - mina pakkusin välja, et teen tema kohvikusse lilleseaded ja tema omakorda arvas, et võiksin siis ka juba oma käsitööasjade letiga välja tulla. Nagu täiendav atraktsioon või midagi sinnakanti. Mõeldud-tehtud.
Sel aastal valmistuti Tuudil kohvikutepäevaks juba suurema projektiga ning "Sillerdava saiakese" nime all alustatud pop-up kohviku korraldamine ja läbiviimine oli laienenud terve hulga kohaliku külaseltsi aktivistide kätte. "Sillerdav saiake" muutis oma nime ja sel aastal tegutseti juba uue kaubamärgiga "Tuudine turgutus". Lisaks peeti sama ürituse raames maha ka iga-aastane külapäev ja ilma lõkketa jaanituli. :-)

Foto: Kristina Kukk

Aga et Andra oli jätkuvalt üks eestvedajatest, siis olid mõlemad eelmise aasta äkkmõtted juba algusest peale uude projekti sisse arvestatud ja mul sootuks rohkem aega ette valmistuda.
Lilleseaded lilleseadeteks, nende toormaterjal kasvab kraavipervedel iseenesest ja jumalamuidu, ainult mine ja korja, aga müügiks mõeldud käsitöövidinad niisama ise ennast valmis ei tee. Õnneks oli mulle sel aastal kuidagi erakordselt mõnusa kestvusega puhkus sattunud ja nii ma neid siis vorpisin, et küll sai. Tõeline puhkus. Ausalt ka. Ma mõtlesin mitmed uued tooted välja ja õppisin ära ühe täiesti uue tehnika, mida ma raudselt hakkan sügisepoole, kui aega tekib, omasoodu edasi arendama.
Sellest tehnikast ma kavatsen ühes järgmises postituses lähemalt rääkida ka ja valminud asjade galerii üles riputada, sest tänase postituse jaoks on neid lihtsalt liiga palju.
Sedapuhku räägin ikkagi kohvikutepäevast üldiselt ja enda tehtud ehete näitus-müügist. Näitusest seetõttu, et arvestasin algusest peale - inimesed tulevad kohvikusse eelkõige kohalike meistrite küpsetatud hõrgutisi maitsma ja käsitööehete soetamine ei ole sel päeval kindlasti nende peamine eesmärk. Panustatakse toidule ja minu väljapanekut tullakse pigem lihtsalt huvi pärast kaema ja juttu ajama. Tore muidugi, kui selle käigus ka mõned asjad müüdud saan.
Sel aastal olid organisaatorid teinud minu arvates väga mõistliku muudatuse korralduses ja jaganud kohvikud ära õhtusteks ning hommikusteks. Hommikused alustasid juba kell 10.00 ja õhtused lõid oma letid valla alles kell 17.00. Nii anti huvilistele võimalus külastada rohkem kohvikuid, kuna eelmisel aastal oli palju nurinat et kõik on lahti samal ajal ja igale poole lihtsalt ei jõua. Meie isegi saime Lihulas teiste tegemisi kaemas käia. Vaatad, mida pakutakse ja kuidas pakutakse, kogud ideesid ja märkad vigu, mida ise hiljem vältida. Kasulik. Hommikune sats tegijaid sai samamoodi tulla õhtuseid kohvikuid revideerima.
Meie noobel müügiboks nimega "Tuudine turgutus" oligi õhtuste kohvikute nimekirjas. Andra vehkis kodus juba mitu päeva varem igasuguseid vigureid köögis, terve elamine oli makroonitoorikuid ja pirukatainast täis. Polnud kohta, kuhu istuda või astuda, igalt poolt vahtis mingi poolfabrikaat või köögitarvik vastu.
Mina isegi tegin treti lähipiirkonna kraavipervedele juba eelmise päeva õhtul ja korjasin kokku suure sületäie "maltsa" ning paar peotäit kive, et mitte ajahätta jääda. Mäletasin eelmise aasta kogemusest, et kogutud toormaterjalist korraliku vaasitäie kokkusobitamiseks kulus arvatust palju rohkem aega ning ma tõesti ei tahtnud sel aastal enam samas olukorras olla kus kohvik on juba avatud, aga mina panen ikka veel ahvikiirusel viimaseid kompositsioone kokku.
Niisiis olin ma sel aastal juba varakult oma nodiga kohal, et õigeks ajaks valmis saada.

Minu väike pesakene päris alguses

Panin oma laua püsti ja jagasin materjali vaaside (õigemini suurte keraamiliste lillepotiümbriste) vahel ära, aga tõsine häda oli tugeva tuulega. Materjal osutas närvesöövat vastupanu ja mitte üks oks ei jäänud sinna, kuhu ma ta panin. Kogu aeg tuiskas tuulega samas suunas. Tagatipuks oli täiesti reaalne võimalus, et vaas ise ka tuule käes ümber läheb. Egas midagi. Jalutasin kõrvaloleva kiviaia juurde ja laenasin sealt parajad munakad, mille ma iga poti põhja vee sisse poetasin. Sellega olid potid paigale naelutatud. Lõpuks sain ikka lilled ka paika ja niimoodi nad siis välja nägid lõpuks:

Väike lilleseade lauale

Keskmine lilleseade

Suur seade nr 1

Suur seade nr 2

Eelmisel aastal olid seaded tiba värvilisemad, sest looduses oli natuke rohkem õitsvaid taimi. Tänavune kõrbekuumus oli suure osa õitest juba pruuniks kuivatanud ja midagi eriti erku enam leida ei õnnestunud. Nii pidin ema aiast ka mõned floksid ja saialilled juurde noppima.

Mida ma muidugi põllu ääres taimi korjamas käies boonusena juurde sain, oli terve suur karbitäis põldmarju. Seda kraami seal jagus, aga jällegi - kuna nii hirmus kuum on, siis olid marjad tillukesed nagu kribalad ja nende noppimine paras katsumus. Kõigele lisaks pidin kogu aeg vasaku silmaga jälgima, et ma oma urbanistlikus entusiasmis mõnele peesitavale maole otsa ei koperda või pajasuurust puuki endale külge ei saa. Neid on meil siin hulganisti, muide. Ei ole enam need ajad kus ilma hirmuta kõik metsaalused läbi konnatud sai. Nüüd mõtlen ikka 3 korda, enne kui maantee pealt kõrvale astun.

Igatahes, lilleseaded said seekord õigeks ajaks valmis ja sain hakata omaenda letti üles lööma.

Samal ajal toimetasid põhitegijad omasoodu ja kohvik tervikuna hakkas ka juba ilmet võtma.

Kohviku "süda" hakkab ilmet võtma

Ühekordseid papp- ja plastnõusid põhimõtteliselt ei kasutatud (Foto: Inga Rennit)

Heinapakkidest kohvikumööbel (Foto: Inga Rennit)

Heinapakid said endale kenad katted, taamal õhku ootav batuut

Ettevalmistused õhtuseks teatrietenduseks (Foto: Kristina Kukk)

Sel korral olin oma "butiigi" väljanägemisele juba tükk aega varem mõelnud, et mitte jällegi astuda eelmise aasta ämbrisse. Siis tuli see ju täieliku eksprompt-ideena ja mul polnud midagi ette valmistatud. Haarasin ainult mingi punase laualina kodunt kaasa ja oligi kogu butafooria.

Nüüd olin kes-teab-kust tulnud ilmutusliku mõtte peale ostnud Haapsalust jupi tavalist robustset kotiriiet. Issanda rist, mis maksab kotiriide meeter?! Siidiusside toodang on selle kõrval nagu tasuta saadud. Kui ma seda hinnasilti Haapsalu kangapoes nägin, siis mõtlesin jälle, et mis kuradi planeet see selline on, kus ma pean sellist mõttetut kangast niisuguse hinna eest ostma, et isegi pärast 40% soodustust virutab rahakott mulle kobeda maksahaagi. Ei raatsinud üle 1,5 m seda ostagi, aga sellest laua katmiseks piisas. Lisaks kaevasin maltsakorje käigus ühest teeäärsest ahervaremest välja ja panin pihta täiesti adekvaatse tüki paekivi. Sellega oli mul ka oma plaan. Tunnistan pättuse üles ja karistusseadustiku kohaselt omastasin kivi, kuna tagasi viia seda ei kavatsenudki. Andsin hoopis pärast üritust emale, kes paigutas selle endale kuhugi roosipeenra äärde. Kodunt puukuurist leidsin veel hea kõvera haavahalu ja kuuriukse eest peotäie männi- ja kuusekäbisid. Tiina, mu keskmine õde ja naine, kellega ma 24/7 igas lahingus luurele läheksin, kaevas teadmata asukohast (väidetavalt naabri krundilt, khm-khm!) välja imelise puuoksa, mis oli nagu kasvanud minu väljapaneku jaoks. Seda isegi siis kui ma lilleseadeid tehes hetkeks valvsuse kaotasin, mille tulemusel mingid kohalikud väikesed lapserajakad sellele peale astusid ja sealt 2 tükki ära murdsid. Oma viga muidugi, oleksin pidanud ju ometi teadma, et kui kuskil on mingi asi mida annab puruks astuda, siis leiavad need väikesed mammutid selle ilmeksimatult üles, ehkki ümberringi võib olla ruutkilomeetrite kaupa lagedat maad, kus võiks joosta nii et küll saab. Õnneks leiutas vanajumal ühel igavusehetkel läbipaistva teibi ja tõesti, pole probleemi, mida ei saaks korraliku jupi teibiga lahendada. Oks oli pärast nagu uus!

Kõigele lisaks tulin eelmisel päeval jooksupealt mõttele (nagu oleks ette teadnud, eks), et hinnad võiks kirjutada paberitükkide asemel hoopis kivide peale. Siis ei puhu tuul neid laiali. Suurepärane, mul on nüüd peotäis ümmargusi munakaid, mille peale ma saan akrüülvärvidega mandalaid joonistada kui tahan. Mitte midagi ei lähe raisku, ma ütlen.

Igatahes nägi minu kriminaalne müügilett pärast põhjalikku ettevalmistust päris kobe välja ja ma olin sellega üsna rahul.

Ise olen rahul - puuhalg, kivid, käbid...

Oluline komponent - teibiga parandet kõrvarõngaste oks

Kauba näidis (Foto: Kristina Kukk)

Pidu oli tore, rahvas oli rahul. Siin veel väike galerii sellest, kuidas "Tuudine turgutus" toimetas. Kasutan siinkohal Inga ja Kristina tehtud fotosid, milleks nad mulle lahkelt loa andsid.

Need õnnetud nüüd, kes te kohale ei tulnud, vaadake kadedusega millest ilma jäite. Uus võimalus tuleb alles järgmisel aastal :-)