Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXX "Projekt on ajutiselt majast välja kolinud" I osa

Sel aastal levib Tarekese krundil raskekujuline tõbi nimega rohenäplus acutus. See jätab oma jälgi igale poole aeda ja esialgu näib, et sellele ei ole veel tõhusat ravi ega vaktsiini välja töötatud. Ainsad preparaadid, mis seda natukenegi ohjeldada suudavad, on praeguseks teaduslike katsetuste käigus selgunud tulemuste põhjal järgmised: ajapuudus, Toriseja vastuseis ja minu füüsiliste võimete piir.

Eks see tõbi ole mul organismis juba ammu sees olnud vaikselt, kui aus olla. Tegelikult on see päritav. Kes iganes mu empsi aeda on näinud, saab sellest aru.
Siiani oli mul ajapuuduse-tabletikuur peal, mistõttu avaldusid haigusnähud ainult väikeses trepi peal olevas potiaiandis ja paaris eksinud lillepotis/-pajas krundi piires, aga sel aastal on mul aega olnud juba poolest maist alates ning nüüd on tulemus käes.
"Aed on hukas, nagu mutt oleks ringi käinud ja kõik segi tuhninud", ütleb Toriseja selle kohta.

"Esimesed püsiasukad kolivad sisse"

Kõik algas sellest, et Mustika keskuse juures avas uksed uus ehitus- ja aianduspood Dekoora. Avamise soodushinnad kehtisid ka taimede kohta ja nii kolisid meie aeda esimesed 5 püsiasukat: Brabantia, Trabantia, Nabantia, Krabantia ja Sabantia.

Nende istutamisega seoses tekkis meil Torisejaga üks esimestest sellel aastal aias maha peetud sõnavahetustest, sest Toriseja arvas et kuna need elukad kasvavad raudselt hiiglasuurteks (ja eriti laiusesse!), siis tuleks need istutada at least 2,5-3 meetri kaugusele aiast. Vastasel juhul ei mahtuvat tema sinna vahele ja üleüldse ajavat taimed aia läheduses aia hallitama! What?!? Miks tal sinna vahele vaja ronida on, seda ta mulle ei avaldanud. Ja millel põhineb tema hallitamise-väide, ei saanud ma ka teada. Selge oli igatahes see, et selle koha võrra tema niitmismaa edaspidi vähenes, kuna siin tuleb nüüd traktori asemel niidukiga asju ajada. Mis omakorda tähendab, et minu maa suurenes.
Kuna ma keeldusin Torisejale järgi andmast, tuli mul nimetatud põõsad endal maha istutada - protesti märgiks keeldus tema neid meetri kaugusele aiast maha kaevamast. Võitlesin ma mullas risti-rästi väänduvate puujuurikatega mis ma võitlesin - aga ära tegin!

"Sissetung Toriseja tagalasse jätkub"

Elupuudega oli tegelikult sõrm Saatanale antud ja edasised sündmused olid juba saatusest ette ära määratud.
Viie dessantlase varjus kolisid vargsi territooriumile ka topeltõieline ebajasmiin ja Pfizeri kadakas, aga nende olemasolu avastas Toriseja alles päevi hiljem ja sedagi täiesti juhuslikult.
Nagu ka empsi käest saadud peotäie sireliistikuid, mille ma vargsi teisele poole aianurka maha panin. Kuna ta andis mulle kimbu nii valge kui punase sireli võsusid ja kumbki meist ei olnud sel hetkel piisavalt tark, et neid ära märgistada, siis ma kahtlustan et paari kohta said punane ja valge võsu kokku istutatud. Aga eks see selgub siis kui nad kunagi võtavad vaevaks õitsema hakata.
Igatahes olid ka sirelid juba olemas kui Toriseja nad sealt aianurgast tuvastas.

Palju hullem oli lugu minu järgmise ideega, mida kohe kuidagi varjata ei saanud. Nimelt olin ma interneedusest, täpsemalt ühest vene aiandusportaalist erinevaid peenrapilte vaadates leidnud ühe niisuguse mõtte, mis minu arvates kohe kindlasti tuli Tarekeses ka järele teha.

Pilt ise oli selline:

Aiaäärepinda on mul Tarekeses mitmekümnete meetrite kaupa, aga vaja oli siis sinna selline pikk peenar kaevata, kuhu saaks seemned mulda visata.
Mõeldud-tehtud. Labidas kätte ja kaevama. Õnneks ei olnud siin mingeid suuremaid puid kasvamas, nii et erinevalt elupuude jaoks istutusaukude kaevamisest ei pidanud ma siin mingite juurikatega võitlema. Toriseja tuli peatselt välja uurima, mida ma õigupoolest jälle uuristan.
Oh seda hädakisa siis, kuidas vaenlane ennast tema enda silme all talle lausa staapi sisse kaevavat ja kellel seda hullu sonkimist mullas ikka tarvis on ja kuidas tema nüüd jälle sealt niita ei saa ja kas mina ei tahaks ehk vabatahtlikult ravile minna. Ning siis uuesti otsast peale, kuidas kuri naine ennast tema aiapoolde sisse sööb (kaevab) praegu ning tema hirmus endast väljas olev mees seetõttu on. Helistas lausa sõbralegi ja kaebas tollele oma häda ja ikaldust.
Mina ignoreerisin vapralt kogu seda protestiaktsiooni ja kaevasin ikka edasi. Lõpuks sai aed otsa ja siis selgus, et ma olin oma 15 m pikkuse riba üles kaevanud.
Nimetasin selle peenra "Pühadevaheks". Kuna mul rukkililli polnud kuskilt võtta, siis külvasin sinna segamini kõike, mida poest leidsin.

"Pühadevahe" ehk otseliin
Toriseja tagalasse

Kõik see läks peenrasse: kosmosed, suvelille segud, jaapani aia
lillesegu (ei kujuta ettegi, mis sealt tuleb!)

See, et algaja potiaednik ikka esimese hooga paar asja puusse ka paneb, on muidugi ilmselge. Esiteks ei arvestanud ma sellega, et see triip enamiku päevast varjus on, mis tähendab et suvelilled, mis eelistatavalt päikest tahavad, siin eriti lopsakad olema ei saa. "Hea, kui üldse õitsema viitsivad hakata", oli kõiketeadja aiapidaja empsi kommentaar.
Teiseks ei arvestanud ma sellega, et Mona-sunnik armastab oma valvekäike justnimelt mööda aiaäärt teha, mis tähendab et esialgu trampis ta mitu korda süüdimatult kõige nelja käpaga mu värskes kaevanduses. Aga et ta üks imeliselt intelligentne loom on, siis pärast paari märkust ma enam tema hiiglasuuri käpajälgi peenra peal ei täheldanud.

Praeguseks on seemnetest tärganud tihe taimeviirg ja esimesed lilled on ka juba õitsema hakanud, aga enamik ikka alles ootab, Oma rõõmuks tuvastasin sealt ka mõned rukkililled, saab näha mis värvi need tulevad. Tundub, et on nii siniseid kui roosasid.
Praegu käin iga päev uurimas, mis seal siis õitsema hakkab. Enamus taimi on täiesti tundmatu looma nahad, pean ma ütlema, aga tuntud lilledest olen suutnud tuvastada veel peiulilli ja moone. Hetkel on oma nägu näidanud ainult mõned hiirehernelaadsed tegelased, ühed siniste õitega isendid ja hulk pisikeste valgete õiekestega õrnukesi.

tundmatu kollane õis

mingid hiireherned

moon

tundmatu sinine lill

Pühadevahe pikenduseks sain sõbrannalt veel täpilise metsvitsa ja empsilt hea pesakonna piibelehti.

"Maanteekraavi kaubamaja ärkab ellu"

Mäletatavasti käisime möödunud aastal Torisejaga Maanteekraavi kaubamajas lillepätsus, mille tulemusel meile aeda mitu pesakonda kollaseid karikakraid saabus, samuti valgeid karikakraid ja mitut sorti kellukaid.
Ma juba varakevadest alates muudkui käisin ja uurisin, et kas meie käik ka jätkusuutlik oli, aga esialgu tundus et ei tõuse sealt enam midagi. Praeguseks võin öelda, et oh kuidas ma eksisin! Kollased karikakrad, mida me eelmisel aastal mingi 3 pesakonda maha istutasime, on selleks aastaks sedavõrd kodunenud, et on ennast lausa tiheda muruna terve peenra ulatuses laiali külvanud ja õitsevad mis ludinal. Tõsi küll, kui eelmisel aastal oli põõsa kõrguseks kuskil 50-60 cm, siis sel aastal on taimed ainult 20-30 cm kõrged, aga mul on alust uskuda et juba järgmisel aastal näeb asi juba palju ilusam välja. Praegu ootan, millal laialehised kellukad oma õied lahti löövad, sest ka need on talve üle elanud ja täitsa tublid!

Selline pilt siis praegu:

"Teeme suure sööli, paneme palju väikseid sööle sinna sisse!"

Suur Sööl
Kõige selle kestel levis rohenäplus acutus juba kogu krundil, nii et järgmist peenart ei tulnudki kaua oodata.
Vahepeal olin juba suuremaid plaane pidades kogu Tarekeseümbruse maa-ala paberile kandnud, sinna mõttes igasuguseid peenraid joonistanud ja nendele lilli peale mõelnud. Jätsin kõnealuse dokumendi kord ettevaatamatult köögilauale ja kui Toriseja selle sealt avastas, siis ta pidi südari saama - Veel peenraid!, Veel kaevikuid!, Veel imelikke rohelisi tutte, mida kasta tuleb ja mis niitmist segavad!
Aga, parafraseerides Bulgakovi "Meistrit ja Margaritat", siis "Irmotška oli juba taimed ära ostnud". Nimelt olin endale vahepeal tuttava käest hunniku erinevaid juurenutte kokku ostnud ja need juba usinalt juurdusid mul linnas rõdul. Seal oli nii liiliaid kui flokse, aga ka mingeid täiesti ennekuulmatuid taimi, mis nüüd kõik oma kohta ja öökülmade lõppu ootasid.

Esimene Suur Sööl sai kaevatud juba olemasoleva "peenra" suurendusena. Peenraks oli algset asja muidugi liig nimetada, aga samas - olin üle-eelmisel aastal maja ees oleva kännu kõrvale istutanud samamoodi tee äärest üles kaevatud kurekella ja kortslehe. Seega - peenar siiski. Inimtegevuse tulemusel tekkinud rajatis :-)

Märkisin kollase nööriga plaanitava ringi suuruse ja kukkusin kaevama, sest nagu arvata võis, leidis Toriseja seegi kord mingi põhjuse, miks mitte ise kaevama tulla. Mis see seekord oli, ei mäletagi. Võimalik, et mingi tähtis telesaade. Pole ka iseenesest oluline, sest tegemist on ikkagi minu isikliku projektiga. 

Sööl sai valmis ja sinna asus järk-järgult elama uskumatult kirju ja segane seltskond: alguses kolm liiliat, üks iiris ja kaks tundmatut lille, mis hilisemal täpsustamisel osutusid peente nimedega noobliteks välismaalasteks acanthus hun. White Lips ja astrantia maj Star on Fire.  
Siis mõned peiulilled, raudürdid ja lobeeliad. Hiljem tõin empsi käest hunniku tulpe ja kotitäie krookusesibulaid, mis ka kõik sinnasamasse maandusid. Pluss 5 anemooni, mis keelduvad õitsema hakkamast, ja kaks kes-teab-kuskohast sinna eksinud saialille. Veel on seal paar padjakest sidruntüümiani ja muidugi sinine kukekannus, minu suur armastus!
Kännu peale panin i-le täpiks poti petuuniatega.
Toriseja, olles minu istutusmaaniat pikalt ja põhjalikult jälginud, otsustas anda oma panuse puidust palissaadi näol.

Kuna meil on aias pidevalt tuul ja seda enamjaolt ühest ja samast suunast, siis on kahjuks taimed kõik paremale kreenis. Pean midagi välja mõtlema.

Keskmine Sööl

Toriseja oli vahepeal asjade üle järele mõelnud ning oma mõttetöö tulemusel jõudnud järeldusele, et ega minu hulluse vastu vist paremat ravi ei ole, kui vana keskaegne rahvatarkus - haigust ravi selle tekitajaga. Seega otsustas ta, et mu raviplaani kuluks ära üks tema poolt finantseeritud Hansaplanti külastus. Ei tea, mida ta sellega küll lootis saavutada, aga mina ei lasknud ennastkaks korda paluda. Läksin õnge nagu karupoeg Puhh meepoti peale ja selle tulemusel tekkis juurde järgmine saak:
a) värvilised raudrohud
b) kaks metssalveid
c) üks helmikpööris, mu lemmik
d) kaks Nipponi enelat
e) 2 pakki imelikku lillemuru
Selle viimase katsetan ma järgmisel aastal raudselt ära. Mina tahan kohe näha, misasi see selline on!

Hakkasin uut "sööli" kaevama, sest elanikud (v.a. enelad) tuli ju ära majutada ja esimene sööl oli juba täis mis täis. Toriseja teatas et ega tema taimedest suurt ei hooli, aga talle meeldivat vaadata, kuidas ma peenraid kaevan. Vedas tooli õue peale, klõpsis õllepurgi lahti ja vaatas, kuidas ma labida ja hargiga tema majaesist üles künnan.
Ma saan aru küll et stsenaariumi järgi oli see see koht, kus ma oleks tegelikult pidanud hirmsat moodi vihastama tema ignorantsuse peale, aga kuna ma olen müüdav olevus, siis lasin ennast selle poeskäiguga täies mahus kinni maksta ja ei öelnud sõnagi. Kaevasin edasi. Ma muidugi hoian selle meeles, seda küll.
Nii sündis Sööl number 2:

Väike Sööl

Väikest Sööli poleks ma muidu mitte teinudki, kui sõbranna poleks mulle täitsa jumalamuidu kukekannuseid pakkunud. Aga ma ütlen kohe, et need sunnikud sellesse paika mul aias küll ei jää. Ma esimesel võimalusel istutan nad kuskile toekamasse kohta edasi, kust tuul neid maadligi ei litsuks tulevikus. Seega on see viimane katsetus praegu veel väga ajutine ja pole tal ei tegu ega nägu. Isegi palissaadi pole jõudnud talle ümber panna. 

On üsna tõenäoline, et ma sinna hoopis liiliad panen edaspidi, aga päris kindel ma ei ole veel. 

Sedapalju siis minu selle aasta aiapidamisest. 

Aga sellega pole veel kõik lõppenud, nii et lö kontinjueee.... 

Täiesti saadaval asjad

Kuna mul sel aastal on erakorraliselt olnud aega käsitööd teha ka juba enne jaanipäeva, siis olen väheke hoogu sattunud ja nüüd on mul hulk asju valmis, mis endale omanikku otsivad.
Kes endale midagi meelepärast leiab, võtke ühendust. Või kui kellelgi mingeid omaenda erisoove on, andke ka teada.

Esmalt tabas mind vildist ja pärlitest prosside tegemise hoog, sest mulle tundus et mul endal on täpselt paar tükki puudu ja nii see läks. Pinterest, vana veebi-Põrgu, viskas mulle aga aina uusi ja uusi mõtteid pähe, milliseid kõiki võiks teha, ja nii ma siis muudkui nikerdasin.
Köögilaual oli pidevalt selline kaos ja kõik see mees kolis oma taldrikutega elutuppa, sest no kus sa saad siis olla, kui hull köögis käsitööhoogu sattus:

Läbimõõt 6 cm

Läbimõõt 7 cm

Läbimõõt 6,5 cm

Mõõdud 8,5 x 6 cm

Läbiõõt 5 cm

Mõõdud 5 x 5 cm

Läbimõõt 6 cm

Läbimõõt 6,5 cm

Läbimõõt 6,5 cm

Läbimõõt 7 cm

Mõõdud 5,5 x 6 cm

Mõõdud 4 x 8 cm

Lisaks prossidele olen ma joonelt valmis saanud ka mitu kaelakeed:

Kee pikkus 53 cm, ripatsi läbimõõt 5 cm

Kee pikkus 53 cm, ripats 3,5 (+ narmad 2cm) x 4 cm

Kee pikkus 50 cm, ripatsi
mõõdud 3,5 x 4 cm

Ja seegi pole veel kõik!
On juukseklambreid saadaval. Näiteks sellised:

Mõõdud 4,5 x 10 cm

Mõõdud 4,5 x 11 cm

Asju tuleb muudkui juurde ka!

Tikitud kõrvarõngad

Need kõrvarõngad oleks vabalt võinud olemata ka olla, sest ega mul nende tegemist plaanis küll polnud. Olin just lõpetanud oma ristpistes roosikaelakee tegemise ja vaevlesin näputööjääknähtude käes ehk lahtiseletatult - käisin mööda tuba edasi-tagasi ja ei teadnud, kuhu oma nokitsemisest tekkinud energiaülejääke ära kulutada. Uut suurt projekti ei tahtnud veel alustada ja ühtegi poolikut tööd ka käepärast ei olnud. Niikaua sebisin kuni mees-inimesel ühel hetkel siiber sai ja ta mulle ütles: "Ära tallu siin ringi, mine parem tiki või nokitse midagi seal oma asjadega."
Olin ettevaatamatult televiisori vaatamist segama sattunud...

Läksingi siin tagasi oma paelte-pärlite-vidinate juurde ja vaatasin, mis mul parajasti käepärast on. Ega ma alguses ei teadnud, mis sellest kõigest lõpuks väljs tulema peaks, aga hakkasin pihta ja töö käigus kujunes nii välja et kahest väikesest platakast, nagu ma neid nimetasin, hakkasid kujunema kõrvarõngad.

Kõigepealt lõikasin roosast vildist välja ümmargused 3,5 cm diameetriga ringid. Siis lõikasin nende järgi välja mustast kangast samasugused ja liimisin need omavahel kokku. Musta kangana kasutasin kangapoes müüdavat musta satiinkandi kangast, sest teist sobivat musta läikega kagast mul sel hetkel polnud ja jupp kanti oli kusagilt üle jäänud. Pressisin selle sirgeks ja kasutasin ära.

Kui olin musta kanga roosa vildi külge liiminud, lõikasin musta kanga samuti õmmarguselt välja, kuid jätsin servadesse ca 8-9 mm varu. Selle keerasin pahupoolele ära ja õmblesin ääre tillukeste üleäärepistetega kokku. Edasi joonistasin markeriga mõlemale samasuguse lilleoksa.

Kui olin lilleoksad siidist 1-kordse mulineeniidiga välja tikkinud, õmblesin eemises etapis õmmeldud üleäärepisted helesinise nidiga veel üle.

Leidsin oma varudest veel ühe killukese ägedat kangast, mida tahtsin ära kasutada. Lõikasin jällegi õmblusvarudega ringid ja liimisin keskelt tikitud platakate külge. Aga ainult keskelt, sest edasi hakkasin lihtsalt kirju kanga servasid sissepoole ära keerama ja kangast piki ringi serva kinni õmblema.

Siin pildil on näha, kuidas ma kirju kanga täpselt piki helesinist serva tillukeste pistetega kinnitasin. Õmbluse varjamiseks kinnitasin sinna kohale roosadest pärlitest peiterea.

Lõpuks kinnitasin kõrvarõnga konksud ning ajasin servadesse tumesiniste pärlite (võtsin ühe pistekorraga 2 pärlit nõelale) rea.

Sellised platakad siis :-)
Foto on veidi petlik, sest tegelikult on must kangas ikkagi must ja tikand sellele üsna erk.

Järjekordne hiidkaelakee, seekord ristpistes!

Ma olen tähele pannud et mulle tekib viimasel ajal sahtlisse järjest ühesuguse ideega kaelaehteid - selliseid jästi suuri ja värvilisi ehk pudipõllelaadseid tooteid, nagu ma ise neid nimetan.
Kõigepealt ma sattusin hoogu selle vikerkaarevärvilise soutache-teemalise kaelaehtega, siis läks natuke aega mööda kuni ma Grossglockneri kividest järjekordse asja tegin ning viimane "pudipõll" oli see pärlitega tikitud mandala-kaunitar.
Aga kus on, sinna tuleb juurde. Saatanlik Pinterest ventileerib aina uusi ja uusi ideesid ning minul ei jää muud üle kui alistuda ja järjekordne asi ära proovida.
Nüüd võtsin ma keset kõige kiiremat uurimustöö kirjutamise perioodi ette veel ühe suurteose valmistamise. Tõsi küll, see valmis jupphaaval - eile natuke, täna natuke, homme natuke... Hoidis ml kenasti ajud töökorras ja juhtme koos, kui ma seda kirjatükki vormistasin.
Täna aga sain lõpuks valmis ja panin asjale punkti.


Algne idee pärineb ühest Pinterstis nähtud pärlitega tikitud kaelakeest, aga et ma veel sellist pärlitikandit pole jõudnud ära õppida (puhas laiskus, ma ütleks!), siis otsustasin enda töös katsetada hoopis vana head tuttavat ja lihtsat ristipistetikandit.

Esmalt leidsin ühe lihtsa ja väheste värvidega roosimotiivi. Edaspidise töö mõttes oli ka oluline, et kujutisel ei oleks eriti palju nurki, nukke ja väikseid detaile.
Tikkisin roosi tavalisele veneaegsele jute-riidele. See on parem variant kui kaasaegne jute-riie, sest sellel on suuremad augud ning selle lõimeniidid on lihtsamini harutatavad. Mulle tundub et uueaegsetel jute-kangastel, vähe sellest et need on mingite supertillukeste aukudega nüüd, lõimeniidid mingi lollaka liimiga kinni liimitud.

Kui roos oli valmis, lõikasin selle kangast välja. Servadesse jätsin ca 2,5 cm kangavaru.

Roos sai tikitud peenikese 3-kordse akrüüllõnga ja mulineeniidiga. Ometi jäi valget kangast pistete vahetl näha. Selle vältimiseks tikkisin pärast seda kui muster valmis oli, pistete servad ka veel horisontaalselt ja vertiaalselt üle (pildil alumised read). Nii peitsin ka pisteservade vahelt paistva valge aluskanga ära

Siis harutasin lõimeniidid ettevaatlikult kuni tikandini lahti. Kimp-haaval keerasin lõimed töö tagumise külje vastu ja õmblesin kinni. Pikemad otsad lõikasin ära.

Sellel pildil on näha, kuidas peidetud lõimeniitidega motiiv eestpoolt välja nägi.
Eesmärk oli roos kujundina justkui "välja lõigata" kangast.

Selguse mõttes vel kord, et kuidas lõimede peitmine töö tagaküljel välja nägi.

Kui lõimed olid peidetud, siis võtsin atlasskanga, panin motiivi selle peale, märkisin pliiatsiga kujundi kangale ja lõikasin välja. Äärtesse jätsin ca 7-8 mm varu, kuhu sisse lõikasin teravaotsaliste käärideva väikesed naksud.



Kinnitasin kanga nööpnõeltega tikitud motiivi külge. Siis keerasin kanga servad motiivi ääri pidi sissepoole ja õmblesin atlassi üleäärepistetega roosi külge kinni.

Äärte fikseerimiseks ja eelmise etapi üleäärepistete varjamiseks õmblesin serva külge mustadest seemnepärlitest äärise. Võtsin korraga 2 pärlit, nii et need katsid ääre kenasti ära.




Kui olin suure roosi ära õmmelnud, siis otsisin sellest väiksema roosiõie motiivi ning joonistasin kohe selle mustr ka peegelpildis. Tikkisin kaks väiksemat roosiõit ja kordasin nende puhul samu tegevusi.

Kinnitasin õied teine teisele poole keskset motiivi. Lisaks tegin veel kaks paari lehti, mis samuti peegelpildis mustritega olid.
Selle lehe-idee andis mulle hea sõbranna Kayre, kui ma niiöelda "loomingulisse ummikusse" jooksin teemal - kuidas kaelakeeketisa teha...


Lõppkokkuvõttes sain siis valmis sellise iluasja:

100% kindel, et sellist pole kellelgi teisel.

Nüüd vist tundub, et teen pudipõllelaadsete ehete tootmises vahepeal pausi ja nokitsen mõned muud pisikesed vidinad valmis.
Juhul muidugi, kui aega tekib. Sest ega kool pole veel lõppenud ja kevadised eksamid on alles ees....

Pöörane pärlimandala

Üks on selge mis selge - Pinteresti on internetijumal kõikidele kästöölistele nii põrguks kui paradiisiks ühekorraga välja mõelnud. Sinna eksides võib inimene ju täiesti aru peast kaotada.
Mina eksisin ka üksõhtul täiesti pahaaimamatult sinna (jälle) ära, nii et istusin lõpuks kella 3-ni öösel üleval ja nokitsesin oma vastalustatud projekti kallal.
Kuna ma enamjaolt ühevärvilisi riideid kannan, siis peavad mu ehted sellevõrra värvilisemad olema. Eelmine suuremat sorti kaelakee on endale juba tükk aega sama hullu seltsilist oodanud ja nüüd ma selle siis leidsin!  

Kuna plaan nägi ette pärlimustri tikkimise tumedale aluskangale, siis tuiskasin hilja õhtul mööda majapidamist ringi ja otsisin paaniliselt musta villast riidejuppi. Lappasin kaste ja karpe kinni ja lahti, sest ega ma ju enam pärast kolimist ei mäleta, kuhu ma mingi konkreetse kangajupi ladustasin :-). 

Kui leidsin, siis võtsin valge markeri ja veinipokaali ning joonestasin kangale pokaalipõhja suurused ringid.

Üritasin mingit mustrit ka juba mõttes luua, aga etteruttavalt võin öelda et tegelikult läks ikka jälle nii nagu alati - et lõpptulemus kujunes töö käigus ja täiesti suvaliselt.

Kui muster oli valmis, siis .... avastasin enda õuduseks, et kogu mu pärliladu on Tarekesse jäänud ja linnas on ainult mingid katkised ehtejupid, mida ma juba ammu olin plaaninud laiali lammutada ja pärlid ära korjata, ning kunagi lapsepõlves (!) Laurale kingitud DIY komplektike.
Noh, aga parem ikka kui mitte midagi.
Selleks õhtuks nendest piisas ja asi hakkas juba paari tunni pärast esimest ilmet võtma.

Kui asi nagu juba valmis oli, siis lõikasin töö kontuure järgides kangast välja ja jätsin servadesse ainult ca 3-4 mm laiuse äär. Edasi otsisin oma kangalaost ühe võimalikult jäiga koega kangajupi ja õmblesin selle veel pärlitööle taha toeks. Nimelt olid paar ketast üsna kummis, kuna tiheda õmbluse ja pärlite rohkuse pärast kooldus kangas kumeraks. Jäiga kanga (siin pildil valge) lõikasin samuti töö kontuure järgides parajaks.

Töö tagumisele poolele kleepisin liimiga voodrikanga, aga ütlen kohe et tegin vea ja kasutasin PVA-d. Ärge seda järgi tehke, sest see liim jätab voodrikangale jäljed. Õnneks panin ainult paar tilka liimi et voodrikangast vajalikul määral fikseerida, aga siiski.

Esmalt õmblesin voorikanga ja villase kanga tavalise üleääreõmblusega üksteise külge ja siis viimistlesin servad mustade helmestega. Võtsin iga nõelatäiega 3 musta pärlit korraga ja tõmbasin niidi läbi kõige äärmise pärlirea, nii et mustad servapärlid kinnitusid nii kangaääre kui servmise pärlirea külge.
Kinnituseks õmblesin mõlemale poolele üles musta atlasspaela.




Valminud mandalamustritega pööraselt kirev kaelaehe näeb selline välja. Musta sviitri peal näeb väga hea välja :-). Muide, punase peal ka!

Järgmine plaan ei ole muide üldse kaugel ja küpseb mul peas juba nii et susiseb. Aga enne pean ma jälle kooliasjadega tegelema, siis kunagi suve hakul ehk jõuan järgmise projektini ka.
Igatahes näeb see siis umbes-täpselt midagi sellelaadset välja.... Jällegi Pinteresti leid, ma ütlen. Ma pean veel natuke uurima lähemalt, kuidas see tehtud on, aga ära ma selle asja igatahes teen!

Monki sündroomiga* Harakas

Et mul see blogi siin vahepeal tolmulestade käes hõredaks ei kuluks, enne kui suve hakul uue hoo jälle sisse saan kirjutamisele, siis mõtlesin et tulen vahepeal natuke tuulutan teist.
Ütlen küll et ega mul viimasel paaril aastal septembrist juuni alguseni midagi ei valmi, millest siia kirjutada võiks, aga üht-teist ikka sünnib küll.

Kuna ma vahepeal olen muuhulgas jõudnud kolida, siis olen pidanud mõnedele seni elamises harjumuspäraselt paigutatud asjale uue asukoha leidma, mis mugav ja käepärane oleks. Muuhulgas jäi uues kohas ripakile minu harakakogu ehk kõiksugused ehtevidinad. Vanas kohas rippusid kõik mu kaelakeed läbisegi seinalambi jala küljes ja kõrvarõngad-sõrmused-muud vidinad olid paigutatud erinevatesse karpidesse peeglilaual (kust nad alailma ära kadusid), aga nüüd on mul nende paigutamiseks terve kummutisahtel. Ja kohe ärkas minu sisemine süsteemiinsener ning hakkas toimetama. Karbid, karbikesed ja kõrvaklapijuhtmena sõlmes olev kaelakeepusa kadusid ning nende asemele asusid Süsteem, Kord ja Praktilisus.

Aga kui kõik algusest peale ära rääkida, siis alustasin sellest et ostsin kunstipoest suure tahvli paksu kartongi. Lisaks korjasin maja pealt kokku kõik teised pildil olevad tööriistad ja abivahendid: hariliku pliiatsi, joonlauad, svammi ja tapeedinoa.
Kõigepealt mõõtsin oma sahtli sisemuse ära, märkisin vajalikud mõõdud kartongile ja lõikasin vajaliku pikkuse ning laiusega papist ribad.
Ribadele mõõtsin kindlate vahemaade tagant väikesed täkked ja lõikasin ribadele 1/2 laiuses krammid sisse.  Nõudepesu svammi karedamat poolt kasutasin peenikese liivapaberi asemel, et paberinoaga lõigatud papi servasid lihvida, kust vaja.
Kui olin kõik krammid ära lõiganud, sain pikkuseribad ja laiuseribad omavahel kokku panna ja moodustus selline sõrestik.
Sahtli põhja raamistik tuli sügavam (5 cm), selle peal edasi-tagasi sõitva karbikaane sisse tehtu aga madalam (2,5 cm).

Lõpptulemusena sai iga kaelakee endale oma pesa ja veerand sahtlit jäi veel varuks tühja maad ka.

Kaelakeede pesad

Kõrvarõngad on ka nüüd kõik omaette tubades ja loodan et siit nad enam ükshaaval putku ei pane ja ära ei kao.

Kaleakeede pesa peal liigub karbikaane sisse tehtud kõrvarõngaste pesa.

Kes tahab, teeb järele.

___________________________________
Monk - Adrian Monk on samanimelise telesarja ("Monk") peategelane, kelle karakterit iseloomustab muuhulgas vastupandamatu vajadus asju korrastada ja süstematiseerida.