Bamperi spreivärv, "karukeel" ja pling-pläng käekott

Järjekordne lugu, mille kohta saab öelda, et "ei maksa kodus järele proovida". Peaksin vist varsti mingi märgisüsteemi välja töötama nagu kinodes: "Lihtne järele teha", "Ohutu ettevõtmine", "Ainult vanema käsitöötegija juhendamisel" ja "Ärge seda järgi tehke" või midagi sellist... :-)

Aga jah. Tegelikult tahan presenteerida järjekordset pling-pläng käekotti, mille ma valmis sain. Eks ma ju olen ise enda toodete kõige parem reklaam :-). Niipea kui enda kotiga tööle ilmusin, leidus kohe moodsa ellusuhtumisega kolleeg, kes endale ka samas stiilis aksessuaari tahtis. Temal oli seda küll alles augustikuuks tarvis, aga mina, kannatamatu inimene, hakkasin muidugi kohe peale.
Tegelikult kulub nende kottide valmistegemiseks päris vähe aega, nii uskumatu kui see ka ei tundu, ja nii sai Kairi kott ka mitu nädalat enne tähtaega valmis. Pool tunnikest igal õhtul nii muuseas nokitseda ja nii see läheb. :-)
Sangadega oli küll probleem, sest Kairi tellis musta koti, aga Pärnu linna Abakhanis oli sobivaid sangasid ainult pruuni värvi. Ma mõtlen, et samapalju kui mind rõõmustab meie käsitööpoodides leiduv lai valik igasuguseid vidinaid ja vahendeid, hämmastab mind aega-ajalt see, kuidas nendes samades poodides ei ole kõige elementaarsemaid asju müügilI No ei ole olemas musta värvi kotisangasid! Jeerum küll. Igasuguseid napakaid leopardimustrilisi ja bambusest ja läbipaistvast plastmassist asjandusi on küll, aga korralikke asju - ei ühtegi. Ostsin siis pruunid ja hakkasin nuputama, mismoodi need mustaks värvida, nii et värv peal püsiks, maha ei kuluks ega käsi ei määriks hiljem. Pidasin nõu oma eksäia Ojariga, kes teab praktiliselt kõigest kõike, kui asi puudutab remonditöid elamises ja erinevate materjalide(ga) värvimist. Tuleb tunnistada, et olin ise ka päris "terav pliiats", sest autode värvimiseks kasutatav spreivärv võimaliku kandidaadina mõlkus mul endalgi meeles, aga kuna ma neist praktiliselt mitte midagi ei tea, siis uurisin ikkagi igaks juhuks targema inimese käest järele. Lõppude lõpuks on sellised värvid meeste teema, mida mina neist teadma peaksingi. Mina tean, mitu muna pannkoogitaigna sisse käib, tänan väga. Näiteks. (See oli nüüd üsna utreeritud võrdlus muidugi :-D)

Siin siis minu tööriistavalik: sangad ise, bamperi värv ja müstiline "karukeel", millest ma halligi kuulnud ei olnud, aga mis osutus tavaliseks tõhusaks abivahendiks sangadelt lakikihi eemaldamisel. Järjekordne Ojari soovitus, mina oleks lolli peaga null-liivapaberiga kallale läinud neile. Aga liivapaber, ka nulline, jätab ikkagi kraapsud pinnale.



Varsti avanes mu köögipõrandal igatahes selline pilt

ja ilge värvihais tõusis taevaääreni. Terve päeva pidin kööki tuulutama, jäkk.
Olen harjunud köögiaknal suitsu tegema, aga nüüd ei saanud seda ka teha, sest tark-mees-taskus ütles veel, et kuniks värviosakesed ei ole tuulutamise käigus majast heljumast kadunud, on nad väga tuleohtlikud ja minu väike plaan tulemasinaga suitsule tuld panna võib lõppeda ülelinnaosalise big-balabummiga. Ma ei tea, kas see ka tõsi võis olla, aga ma igaks juhuks ei hakanud proovima :-).

Kott tuli lõppkokkuvõttes ilus ja ma olin jälle endaga rahul. Kairi oli ka rahul ja see oli tegelikult peamine.

Mõned pildid siis detailidest lähemalt ka:

Õhulised roosid

Lugu sellest, kuidas üks väike nipsasjake võib korraga mitmel rindel kasulik olla:
a) hoida pidevas alarmolukorras kohalikku tuletõrjedepood;
b) kasutada sihtotstarbeliselt ära kõik majapidamisse kogunenud kardinakanga jäägid;
c) koguda ühtlasi ohtralt toorainet tulevaseks lapiteki maali projektiks;
d) teenida natuke raha;
e) saavutada vähese vaevaga kiire ja ilus tulemus.

Näputöötegija unelm, kas pole?
Üldiselt ma pean ütlema, et olgu taevas tänatud YouTube´i ja nutikate tuttavate eest, kes aitavad hakkajal inimesel suure hunniku raha kokku hoida :-). Ma nimelt olen juba tükk aega tahtnud selgeks saada sea nippi, kuidas organzakangast lilli tehakse. Olen mitmel pool näinud pakkumisi kursustele, kus seda õpetatakse, aga ikka on viimasel hetkel rahast kahju hakanud. Kunagi rääkisin sellest ka oma Lihula tikandi kursusekaaslasele Anule ja tema andis esimese hiilgava vihje, et seda tehakse küünlaleegiga kõrvetades. Sealt edasi sukeldusin juba YouTube´i põhjatusse teadmiste varasalve ja targaks ma saingi. Kolleeg Kersti nõutas enda pintsakule just järjekordset iluasja ja ma otsustasin oma elukestvat hirmu lahtise tule ees eirata ning proovida.

Kardinakangaid olen ma läbi aegade igalt poolt kuhjaga kokku kogunud, sest - kuigi nendest lapitekke teha ei saa - kangas on kangas ja küll ta ühel päeval ikka ära kulub. No ja kuluski.
Lõikasin valmis terve hunniku ümmargusi erineva suurusega tükke.

Esimese hooga kõik ühevärvilisest kangast, järgmised juba erivärvilistest kardinatest, ja hakkasin neid siis vaikselt küünlaleegi serva vastu puudutades kõrvetama. Sellega tuleb väga ettevaatlik olla ja soovitav on isegi oma hingamist kontrollida, et leek ühtlasena hoida.
nagu natuke eksid, nii põletab leek kangale kohe augu serva sisse ja siis pole muud teha kui
a) tükk minema visata või
b) lõigata serv uuesti sirgeks ja teha väiksem ring.
Kuumusega võtab ümmargune kangatükk iseesesest sobiliku kausja kuju ja siis saab neid suuruse järgi omavahel sobitada. Võib panna vaheldumisi ka erinevat värvi kangaid. Mina näiteks olen teinud tumepunase ja musta tülliga, jääb selline väga ilus ruumiline mulje.
No ja kui piisav arv väikesi kausse valmis on, siis tasub välja otsida kõikvõimalikud pärlid ja litrid ja dekoratiivkivid ja suled ja nööbid ja traadid ja misiganes, mis kuskil majapidamises ringi hulguvad. Väike valik minul olemasolevatest on siin:

Edasi pole midagi muud kui võtta läbipaistvat niiti (Kui on. Kui ei ole, sobib suvaline lillega toon-toonis niit ka) ja õmmelda eelnevalt üksteise peale laotud kausikesed omavahel kokku ning tikkida lille südamikuks pärleid või mida iganes siis.
Tulemuseks on ilus õhuline lill, mille kasutamiseks on praegusel suvisel ajal täiesti loendamatu arv võimalusi: juuksekummi külge, kübara serva, prossina, kaela või kätte jne jne jne.

Musta-punasega tehtud lille kasutasin ühe piduliku käekoti dekoreerimiseks

Juuksekummiks

Näpuotsaga portselanimaali

See lugu räägib portselanimaalimisest. Õpetada pole siin suurt midagi, lihtsalt vaja on pintsleid, värve ja keraamilist nõud.

Kui kronoloogilises mõttes uuematest asjadest alustada, siis viimati sai taldrikule lillekesi peale joonistatud mingi ca kuu aega tagasi. Kreet oli oma sünnipäeva whishlisti kirjutanud: ohtralt erinevaid maitseaineid ja vürtse. Aga kuidagi tuli need ju kenasti kompositsiooniks ka paigutada ja ma mõtlesin, et suupistevaagnaid pole kunagi üheski majapidamises liiga palju. :)
Tiimaris müüdi väga lahedaid värvilisi taldrikuid ja sealt ma selle nn. tooriku ostsingi.
Natuke küll kahtlesin, sest ma ei olnud kindel, kuidas mu värvid seekord värvilise taldriku peale jäävad. Ükskord ma tegin Ulricale sünnipäevaks musta värvi taldriku peale maalinguid ja sinna ei tahtnud kohe kuidagi midagi peale jääda, aga sinepikollasele taldrikule jäi õnneks päris hästi.

Parafraseerides Vana Testamenti ("Alguses lõi Jumal taeva ja maa...") võib selle pildi kohta öelda, et "Alguses oli tühi taldrik ja palju portselanivärvipotte..."

Ja siis hakkasin joonistama. Selleks on olemas täiesti portselani värvimiseks mõeldud marker, ma ostsin selle Raua tn 1 asuvast kunstitarvete poest nagu need pildil olevad värvidki. Musta markeriga on muidugi see teema, et ta eriti hästi ei taha niisama püsima jääda, isegi pärast kuumutamist. Aga kui kontuurid pärast värviga üle teha õrnalt, siis püsib küll. Pronksivärvi metallik marker kinnitub palju paremini ja peab hiljem julgelt vastu nii pesemisele kui isegi kraapimisele (mis ei tähenda muidugi seda, et hiljem peaks ohjeldamatult seda pilti siis küürimisnuustikuga kratsima hakkama!)

Kui kontuurid tehtud, siis värvima

Ja lõpuks - valmis! Edasine sõltub värvide tootjapoolsest juhendist. Nende värvide, mis minul on, kasutusjuhendis on öeldud, et siis peab pilt 24 h kuivama ning lõppvaatusena tuleb kogu kupatus 90 minutiks 160-kraadisesse ahju kuumenema panna. Mina panen täiesti tavalisse praeahju, muide.

Panen siia lõppu veel mõned oma tööd, mida ma varem olen teinud. Lihtsalt niisama, vaatamiseks.

Kõige esimesed katsetused. Ma olin just Barcelonast tagasi jõudnud ja täielikus Gaudi-lummuses veel. Katrin sai need tookord endale sünnipäevaks.

Oma jaapani sõbrannale Margitile, kellest siin eelpool juba juttu on olnud, kinkisin kirsiõitega temaatilise teetassi.

Jõulukingitused Rootsi sõpradele. Siin ma elan oma elukestvat iiriste-armastust välja :)

Ulrica jõulukingitus. Selle musta glasuuri peale ei tahtnud värv üldse jääda.

Jõulukingitus Elvele.

Küünlatops. Põletasin küünla seest välja, kraapisin parafiini välja, puhastasin ära ja sellest sai toreda küünlahoidja uuesti. (Tegelikult on see mul praegu esikus peeglilaua peal ja korjab endasse üldse mitte teeküünlaid, vaid igasugu kõikmõeldavat tillukest träni alustades üksikutest pärlitest, hulkuvatest haaknõeltest, eksinud kõrvarõngastest ja sentidest kuni juukseklambriteni välja.)

Pling-pläng überedevad käekotid

Käesoleva peatüki pühendan käekottidele.

Sellesuvine suurprojekt number 1 on siis käesolevaga valmis saanud. Minu sisemine õiglustunne irises mu kallal juba tükk aega, et miks ma kogu aeg teisele igasuguseid fäänsisid crazy-quiltingu stiilis käekotte teen, aga endale ei ühtegi. Et kingsepp jälle paljajalu.
Näiteks Margitile tegin kunagi sellise

Kreedale tegin sellise...

... ja pärast veel sellise komplekti ka.







Otsustasin sellele sisemisele irisemisele lõpu teha. Mul on aegade jooksul kogunenud riiulisse terve lasu noobleid kangaid, mida ma siiamaani pole kuskile suurema lapitöö sisse mahutada raatsinud, sest nad on liiga ilusad selleks et kuskil teiste kangaste vahele ära kaduda. Nüüd siis lappasin nad kõik laiali ja hakkasin valima, millistel neist veab ja minu uue projekti käigus kasutusele lähevad. Seepeale keerasin ma kummuli ka oma kaks suurt kingakarbitäit pitse-paelu-pärleid-kivikesi, et nende seast enam-vähem sobilikud välja selekteerida. Seda valikut tuli mul muidugi Karnaluksis täiendamas käia, sest selliseid vidinaid ei ole ühe näputöölise varasalves kunagi liiga palju. Karnaluks võttis kõik mu raha ära, aga ma sain sealt üsna huvitavat kraami juurde. Õigete sangade leidmisega oli tegelikult kõige keerulisem lugu, sest mul iseenesest oli nagu täiesti ettekujutus olemas, millised need olema peaksid, aga Karnaluksis, oh üllatust-üllatust, oli sangade valik seekord nii hale ja oleks tahtnud seal riiuli ees lausa nutma hakata. Ma ei tea, kas kõik vehivad endale suvel nüüd käekotte teha või?! Põikasin viimases hädas Abakhani sisse pärast, et ehk äkki.... ja vedas hullul kombel. Mitte küll just täpselt see, mida ma ette kujutasin, aga pretty close.
Õnnelik valik oli siis lõpuks selline:

Kõigepealt õmblesin crazy-quiltingu stiilis kaks nelinurkset tükki valmis, et eks siis pärast paistab, mis neist lõpuks saab. Üldiselt ongi nii et kui ma mingit sellist vabakäelist asja tegema hakkan, siis ma harva

tean või isegi aiman, milline see lõpuks välja kukub. Kõik kujuneb töö käigus, nii nagu siingi.
Seekord sai tulemus selline:)

Igatahes kulus mul nende kahe poole nikerdamiseks kokku mingi poolteist-kaks nädalat. Hästi huvitav on selliseid asju teha. Ja rasket pole mitte midagi, lihtsalt tuleb fantaasial lennata lasta.

PS! Mulle siinkohal meenub, kuidas ma paar päeva tagasi FB-s halasin et ma olen täiega puuinimene, kes metsa ei näe, puid metsas aga küll. Vot selline nikerdamine on kõige eredam näide sellisest detailidele keskendumisest. Iga kangatükk tuleb ju erinev teha ja tegelikult peavad pärast üldpildis ka kõik omavahel sobima. Aga põhirõhk on ikkagi ju detailidel, millest see pilt lõpuks kokku jookseb. Hakka siis veel metsainimeseks, kui puuinimene nii sügaval kontides istub :-D

Detailidest lähemalt pilte siin siis rodu :-)(Klikkides lähevad pildid ikka suuremaks, eksole)

Sangad pidin paraku kotile nähtamatu niidiga ehk peenikese tamiiliga käsitsi külge õmblema. Ja voodri kinnitasin koti külge samuti käsitsi.
Lõpptulemus sai siis ühelt poolt selline

ja teiselt poolt niisugune

Lõpuks tuleb mul veel sobivad kingad selle koti juurde leida ja siis oleks maailm jälle ühe killukese võrra täiuslikum. :-)
Naine, Edevus on su nimi.