Järgmine postitus läheb raudselt alajaotuse "Don´t try this at home" alla, kuigi teisest küljest on see ere näide sellest, et kes teeb, see jõuab.
Ühesõnaga. Ma ei tea, mis seemneid ma küll reedel lõunaks sõin, igatahes olin ma endale eelseisvaks nädalavahetuseks sellised grandioossed plaanid ette mõelnud, millega hakkama saamiseks oleks tegelikult pidanud terve mõistusega inimesel nädalajagu päevi kuluma. Mina kavatsesin kahe päevaga ühele poole saada...
"Soojenduseks" ajasin ma ennast reede pärastlõunal Tartu maanteele Karnaluksi. Mu assistent Kairi toimetas mulle ühe oma sõbranna musta jaki, millele too tahtis linde ja kasse peale saada. Kahjuks kuulus nimetatud mantel nende riideesemete kilda, mida ei ole võimalik ainult tikandi abiga normaalseks riideesemeks muuta. Ka seesinane jakk vajas enne seda, kui ma sinna üldse nõela ja paelaga lähenema hakkasin, hädasti uusi nööpe ja mingit rõõmsavärvilist kandipaela. Ma ei saa aru nendest rõivadisaineritest, kes selliseid poolpresendist hull-igavaid jakke tuhandete kaupa disainivad. Sellised moehiiglased tuleks kõik üksikule saarele kupatada. Ja teisalt ei saa ma aru ka nendest tuhandetest inimestest, kes endile sellise riideasja ostavad ja siis oma ilmetu ja zombihingega räbala otsas õnnetud on. Mind huvitab, kuidas nad poes neid üldse märkavad puude peal rippumas, niivõrd ilmetud on need.
Anyway... ma loodan et minu kapsaussirohelised nööbid ja sama värvi kandipael sellele õnnetule asjale mingisugusegi elu sisse toovad.
Seekord oli mul igasuguste ootamatuste puhuks, mis mind Karnaluksis muidu ikka tabavad, lausa ostunimekiri kaasas:
2 tokki oranži karnevalisallilõnga. Ulrica sallile.
15 konnarohelist nööpi. Eelpool kirjeldatud jakile.
Umbes miljon meetrit musta pitsi. Maire särkpluusile.
Paar pakki pealeõmmeldavaid dekoratiivkive. Igaks juhuks, sest vanad olid mul just otsa saanud.
Kellatoorikuid. 1 Veronicale ja 1 varuks.
Nohhh.... Lõppkokkuvõttes lahkusin ma kõigi nimekirjas olnud asjadega pluss 10 m musta organzapaela, 45 m punast organzapaela, 2 pakki pealeõmmeldavaid metallikneete, 4 tokki satiinmulineesid ja pakk siniseid pärleid.
Kogemustele tuginedes - oleks võinud ka palju hullemini minna. :-)
Aga kord juba koju jõudnud, hakkasin siis päeval kokkuklopsitud plaani realiseerima. Mul oli valida paar nädalat tagasi bussiga Tuudile sõitmise käigus poolvalminud Laura sõrmikute, Laura poolt ligi kuu aega tagasi alustatud karnevalisalli, Ulricale lubatud salli, Maire särkpluusi ja Veronika käekella vahel.
Alustasin Ulrica sallist. Tavaliselt ma teen sellise salli ühest tokist lõngast, aga Ullu puhul kasutasin 1,5 tokki ja tegin natuke laiema - tavalise 8 silma asemel 11 silmaga. Pärast kolme tundi nokitsemist oli sall valmis. TEHTUD, vol 1.
Sellest reedeks piisas ja ma jätkasin laupäeva hommikul.
Laura alustas mingi pool sajandit tagasi suure hurraaga järjekordset karnevalisalli, aga pärast ca 15 cm sai tal entusiasm otsa ja sall jäi seisma. Ja seal ta siis passis, vardad turris, minu käsitööpesas, korjates endale nagu magnet külge kõikvõimalikke niite, paelu, lõngasid ja muud sarnast stuffi, mis ennast sealsamas ülima entusiasmiga ümber mõlema varda täiesti harutamatuks pusaks keerutama hakkas. Mul sai sellest jamast kõrini. Harutasin vardad ettevaatlikult järjekordse pahmaka seest välja ja poolteist tundi hiljem oli seegi sall valmis.
Kinnastel oli puudu ainult ühe kinda pöial ja kaks sõrme. Tsiu-lipsti said needki valmis kootud ja lõunaks oli mul valmis kena komplekt sallist ja kinnastest. Komplekt selles mõttes, et puhtjuhuslikkult klappisid mõlema asja lõngad teineteisega värvide poolest nagu kaksikud.
TEHTUD, vol 2.
Järgmiseks võtsin ette Maire särkpluusi. Ta oli kuskil internetiavarustes surfates välja kaevanud sellise idee
Tallinn Dollsi disainitud ja täiesti kriminaalse hinnaga. Peab olema püstihull, kui sellist pluusi 108 EURi eest endale soetada. Ma kujutan ette, et selliseid siiski leidub, aga Mairel on selles mõttes peas kõik korras ja nii ta jõudiski ideele, et võiks lasta oma olemasoleva valge särkpluusi mul ära tuunida.
Originaalis on ilmselt kasutatud musta organzapitsi, kui mu silm vähegi ei eksi, aga pärast väikest arutelu otsustasime meie musta broderiipitsu kasuks. Ja kuna Maire pluusi õmblused jooksud ka sootuks teistmoodi kui dollsi omal, siis sai ka pitsid hoopis teises suunas jooksma õmmeldud.
Pildid siis
ENNE
ja
PÄRAST
TEHTUD, vol 3.
Kõige lõpuks jätsin Veronika käekella.
Kõik sai alguse sellest, et Tikobella postitas oma Facebooki leheküljele lausa ulmelised pildid tikitud rihmadega käekelladest. Keda huvitab, siis siin on
link .
Esimese hooga ma tegin kohe endale ühe niisuguse.
Nagu arvata oligi, niipea kui ma midagi enda Facebooki üles riputan, leidub kohe keegi, kes endale ka samasugust tahab. Sedapuhku oli selleks siis Veronika, minu kunagine kolleeg ja sõbranna veel sellest ajas kui maailma oli must-valge ja loomad rääkisid. Ehk et Ekspress Hotline ajastust.
Veronika ei osanud mulle mingeid vihjeid anda selle kohta, mis värvi ta enam-vähem seda iluvidinat endale soovib. Tingimuseks oli ainult, et ei tohi olla roosa ja Hello Kitty polevat ka tema teema... Pfff. Aga seda kõike ma teadsin juba isegi :-)
Veidi teemast kõrvale kaldudes, siis ma pean ütlema et kliendid, kellel pole õrna aimugi, mida nad tahavad, on ühest küljest mõnusad, teisest küljest aga keerulised. Mõnusad sellepärast et siis saan ma ise suurema vabaduse midagi välja mõelda (ja ma ei tea ju tihtipeale asja tegema hakates isegi, mis sellest lõppkokkuvõttes välja tuleb), aga teisalt on suure risk puusse panna, kui ikka minu idee üldse tellija omaga kokku ei lähe. Sellist asja pole veel küll juhtunud, aga risk on ja jääb alati.
Veronika kella juurde tagasi tulles, siis lõpetasin selle pühapäeva õhtuks ja välja tuli niisugune:
Nagu kokku lepitud, ei mingit roosat Hello Kittyt. Küll aga ohtralt kõike muud.
Ühesõnaga TEHTUD vol 4.
Ma ei tea, kuidas Tikobella oma kellasid teeb, aga mina tikin villase riide peale motiivi valmis ja triigin tikandi taha paksu liimiriide, et kõiki niidiotsi fikseerida ja kangale veidi vormi anda.
Pärast seda lõikan välja tikandiga ühesuuruse voodri (pildil roheline, valge tagusega) ja natuke lühema tüki paksu kangast. Mööbliriide kanganäidised sobivad selleks ülimalt hästi. Siis õmblen kõik kolm omavahel külgepidi kokku. Tikandi otsad keeran üle mööbliriide tagasi ja servade õmmeldes jätan mõlemad otsad natuke lahti, nii et saan voordi omakorda pisut tagasi keerata ja salapistetega tikandikanga külge kinnitada. Servad fikseerin kandiga. mille ühelt poolt masinaga kinni lasen ja tikandipoolsest küljest käsitsi salapistetega kinnitan. See annab tööle lõpliku lihvi. Tikobella tööde laituseks pean ütlema, et fotodelt on näha kuidas tema oma kellade ääred lihtsalt robustse üleääre pistega kokku õmbleb. See asjaolu oli minu jaoks tõeline üllatus, sest selliselt tegijalt oleks rohkem kvaliteeti oodanud. Aga kui juba tavalise foto pealt selline apsakas silma torkab... Kellad ise näevad ju täiesti hingematvalt superilusad välja.
Mul on juba järgmised ideed soolas ja üks isegi pooleli.
Kui esimene sai roheline ja mõeldud sobituma minu roheliste kostüümidega, siis nüüd on mul käsil must hõbedaste ja hallide toonidega, mis peaks sobima palju suurema hulga riietega. Ja punaseni pole ma veel jõudnudki :-)
Nüüd, kus ma olen kõik oma selle nädalavahetuse tööd ära kirjeldanud. Arusaadavalt minu roheliste lilledega kell sellesse nimistusse ei kuulunud. Selle sain ma juba eelmisel esmaspäeval valmis.
Peale selle tohutu kuhja näput jõudsin ma veel Lauraga vanalinnas käia pühapäeval - pizzat söömas ja poodlemas. Ja Stiina inglise keele lõputööd tõlkida. Ja raamatut lugeda - Jeremy Clarkson on mind sel nädalavahetusel rohkem naerutanud oma autolugudega kui ma kirjeldada oskaksin.
Ja lõpuks - lihtsalt et mainimata ei jääks. Eelmisel nädalal sain valmis poekoti, millele oma viimases postituses ka vihjasin. Kristina-Maibrit tahtis rõõmsat ja kollast, sellise ta ka sai.
Mõned detailid lähemalt ka:
Ja nüüd on küll tänaseks kõik.
:-)
