Kuidas ma koledad "poolad" täitsa kobedateks kingadeks disainisin

Iga naine teab milline "mission impossible" on leida endale suveks sellised kingad mida saaks palja jalaga kanda. No, et ilma igasuguste sukkade, sokkide, pöidade ja muu hookus-pookuseta. Ja lisaks peavad need kingad olema ju ka ilusad, stiilsed, õiget numbrit ning vajalikku värvi. Ma tihtipeale mõtlen poes riiulite vahel käies ja müügil olevaid kingi vaadates, et keskmine kingadisainer peab vist küll olema loomupärane inimvihkaja. Kuidas muidu suudavad nad mõnikord välja mõelda sedavõrd jalavaenulikke jubedusi?! 

Vaatasin hiljaaegu internetiavarustest ühte dokumentaalfilmi kingade ajaloost ja seal oli kaasaegse kingatööstuse kõrgmoest rääkivas osas lõik maailmakuulsatest laboutin kingadest. Kes ei tea, siis need on need kingad, mille tunnusmärgiks on tulipunaseks värvitud tallad. Laboutinid on haigelt kallid ja rikkurid jooksevad nende peale tormi. Mulle jäi aga sellest lõigust meelde hoopis üks kingaekspert, kes neid punase tallaga staatusesümboleid oma esinduslikus kaupluses müüs. Ta ütles, et need kingad on küll ilusad, stiilsed ja kvaliteetsed, aga neil on üks väike viga - need ei ole mõeldud käimiseks. Põhjus? "Sest neid disainib meesterahvas, kes elab oma loomingus välja mehelikke moefantaasiaid ning mugavad kingad naise jalas nende unelmate hulka küll ei kuulu.", ütles seesama müüja. 

Ma ei taha sellega nüüd üldistada, nagu oleksid kõik kandmiskõlbmatu liistu ja lõikega kingad meeste poolt disainitud (hoidku jumal, kohe oleks kindlasti mingid solvunud aktivistid mul kaelas niisuguse avalduse eest!), aga seda võimalust ei maksa unustada. Loomulikult on suurema osa ebaõnnestunud käimade põhjuseks tegelikult kvaliteetsete materjalide kasutamisega kitsid tootjad või masstootmine, kus rõhk pannaksegi kogusele, mitte kvaliteedile. Aga sageli tuleb süüdistav pilk ikkagi suunata ka käpardlikule disainerile või möönda selle puudumist üleüldse. 

Igatahes, loo alguse juurde tagasi tulles väidan, et sellist õnnelikku poekülastust, mille käigus on leitud sobiv kingapaar, tuleb täie rinnaga tähistada! Tegemist on peaaegu, et kaubandusliku imeteoga.

Mina olen juba kevadest saadik otsinud endale nahavärvi rihmikuid, mis eespool loetletud kriteeriumitele vastaksid: mugavad, jalasõbralikud ja viisaka väljanägemisega. Iga järgneva poekülastusega sai mulle selgeks, et ühendatud anumate seaduse  (a la et kõik kriteeriumid oleksid võrdselt täidetud) põhimõte kingade ostmisele ei kohaldu. Mis olid mugavad, nägid jalas välja nagu surnud tursa pead. Mis olid ilusad, tundusid jalas sama mugavad nagu hispaania saabas (NB! keskaegne piinariist!). Mis olid mugavad ja ilusad, olid kõike muud kui nahatooni. Sain üsna pea aru, et mingis osas tuleb mul oma nõudmistele mõistuse piires järeleandmisi tegema hakata. 

Kuna iga järgmise sooja suveilmaga minu kingavajadus suurenes, siis hakkasin poes proovima ka neid kingi, mille varem olin ära põlanud kui koleda disainiga eksemplarid. Ja ennäe imet, leidsingi ühed, mis tundusid jalas imeliselt mõnusad. Kummalisel kombel lausa täisnahast tallaosaga ja puha. Ainult, et välja nägid nad väga koledad. Tõelised "poolad". Selgituseks - "poola" tähendab kokkuvõttes hirmsat kitši: läikivad kivikesed, maitsetud needikesed, rippuvad paelakesed, litrid, plastmass ja muu rõvedus. Rõivaste puhul lisandub sellele trükimustriga lükrakangas ja veidrad lõiked, jalatsite puhul reeglina kunstnahk või plastik. Tüüpilisi "poola"-stiilis asju leiab peamiselt turgudelt, hiina kauba poodidest ja suvistelt laatadelt, kuhu naaberriigi naaberriigist autodega kohale sõitnud kaupmehed neid usinalt pakuvad. Mina leidsin enda kingad kesklinnas asuvast jalatsipoest, aga olgem ausad - "poola" on ka nendesse ennast jõuliselt sisse seadnud viimastel aastatel.      

Ma ostsin need "poolad" ära, ehkki oleksin võinud ka mitte osta. Nad olid ikka tõesti koledad. Aga ma uurisin neid lähemalt ja tuvastasin, et kinga peal olevad kilgendused on sel korral sinna õmmeldud, mitte kuumaliimi plönniga kinnitatud. Ja mis on õmmeldud, seda annab ka ära harutada. Harutatud asja asemele aga annab alati midagi uut teha. Ma pole küll varem kingi tuuninud, aga ükskord on ikka esimene kord. 

Ja siit siis väike pildigalerii ka tagantpoolt ettepoole. 

Minu kobedisainitud kingad koos passivate varvastega

Minu kobedisain lähivaates

Õudne "poola"

"Poola" eemaldamine. Praktiliselt valutu protsess seekord. 

"Poola"

Tunnistan, et olen tulemusega ise väga rahul. Juba vaatan uurivalt oma kodust kingariiulit, et ehk saaks seal ka mingeid loomingulisi mõtteid teostada.  

Trendikad peavõrud

Hei-hei! Tervitused üle pika aja! 

Minu viimasest postitusest on vahepeal nii palju aega möödas, et hakkasin juba ise ka kahtlema, kas ma enam seda blogi pidada jõuangi. Aga võtan ennast ikka kokku ja kirjutan jälle, sest kui juba nii kaua on ühte asja tehtud, oleks nüüd üsna rumal pooleli jätta. 

Leidsin siit eest ühe vanema postituse rippumas, mis oli juba peaaegu valmis saanud, aga mida ma polnud millegipärast avaldanud. Olgu siis see kõigepealt siit jalust ära koristatud ja laiale ilmale loetavaks tehtud. pärast saab juba uute asjadega edasi minna. Lõpuosa natuke täiendasin, sest uued peavõrud tuli ikka ka sisse kirjutada ju :-)

_________________________________________________________________

See lugu on ajendatud kahest toredast asjast siin elus. Esiteks inimestest, kes ei karda teha julgemaid valikuid ja teiseks teadmisest, et ükski hea asi ei jää kunagi ilma järgmiseta.

Need kaks kokku on põhjuseks, miks ma olen hakanud tegema pärlitega kaetud peavõrusid.
Sedasorti ehteid on läbi aegade kasutanud oma kollektsioonides ka mitmed nimekad moedisainerid. Näiteks Ralph & Russo, üks minu suuri lemmikuid, pani pärlitega kaetud peavõrud modellidele pähe oma 2019/2020 sügistalvise couture´i kollektsioonis. Dolce & Gabbana kasutasid neid juba aastal 2013. Seda on kandnud nii Cambridge´i hertsoginna Kate kui ka meie oma Tanja Mihhailova-Saar. Praegu saab neid ulmehindadega osta nii Etsy.com e-kaubamajast ja mitmetest teistest veebipoodidest.  AliExpress müüb loomulikult ka mingeid liimitud käkerdisi odava raha eest.

Ma olin selliste peavõrude peale varem ainult kergelt mõelnud, aga kui poleks olnud Kristat, seda kõige esimest julget, siis poleks me nende tegemiseni ilmselt mitte kunagi jõudnud. Ma näen iga päev veebis kümneid asju mille kohta ma õhkan, et oh mis äge idee, selle tahaks järele proovida! Aga tegelikkuses ei jõua ma pooli asju isegi mitte proovida.

Aga jah... Krista, kes ei kartnud teha julgemat valikut. Nimelt arvas ta, et roosat värvi ehteid ei ole ühel naisel kunagi liiga palju ning lisaks roosale käevõrule kuluks talle ära veel midagi, mis oleks samades värvides ja sama äge.
Käevõrust niipalju, et alguses ei olnud see üldse Kristale mõeldud. Ma tegin selle lihtsalt niisama, sest mulle hullumoodi meeldis see roosa-kuldse-elevandiluu värvi pärlite kooslus ja see töötas suure pinna peal väga hästi. Tõeline diiva-bling. Mulle endale tegelikult roosa värv üldse ei imponeeri, aga see käevõru tuli tõesti imeline välja. Kui Krista seda endale tahtis, selgus, et see on 1,5 cm lühem kui vaja. Ega´s midagi. Harutasin ühe otsa uuesti lahti, tekitasin võluväel paar sentimeetrit olemasolevale pikkusele lisaks (ärge küsige, kuidas ma seda tegin, aga see oli julm ja õudne nokitsemine!) ning viimistlesin uuesti. Saatuse irooniana  tuli mulle üsna kohe pärast seda kui olin selle ümber teinud, uus soov samasuguse käevõru järele ja see oli siis täpselt nii pikale ehtele kui Krista oma enne oli. 
Alguses mõtlesime tegelikult hoopis käevõru juurde sobivate kõrvarõngaste peale, aga siis arvas Krista, et "ah, metsa see eestlase tagasihoidlikkus!", ning kõrvarõngaste mõte muutus julgeks peavõru plaaniks. Küll juba neid üritusi leidub, kus seda kanda. Ja üldse - tegelikult on ju iga päev seda väärt, et ennast lille lüüa ja endale parimat lubada.
Kui plaan oli paigas, selgus, et kõige raskem on leida sobivat toorikut. Nii laiu (4 cm) lihtsalt ei müüda. Kõik toorikud, mida suutsin internetist leida, olid kas mõttetult elastsed ja ebausaldusväärsed plastikust hiinakad või peenikesed ümmarguse vormiga metallvõrud, mille kohta ma tean, et need ei püsi peas ja hakkavad üsna kohe kõrvade tagant niimoodi suruma, et tundide pikkune peavalu on garanteeritud. See rämps ühesõnaga ei sobinud. Vaja oli usaldusväärset, mugavat ja kindlat alust, mille peale meie imelist projekti tegema hakata. Lõpuks leidsin sobiva asja täiesti juhuslikult Selveri ehteletist. Tõsi, tegemist oli juba valmiskujul Ibero firma peavõruga, mis oli musta puuvillase kangaga üle drapeeritud, aga proovimisel selgus, et laius on paras ja peas püsib ka hästi. Hind oli küll tooriku kohta soolane, aga eesmärk pühendab abinõu. Ostsin kohe paar tükki lisaks ka, sest mine sa tea...

Kõigepealt kinnitasin võru siseküljele roosa pitsi. Must originaalkangas jäi altpoolt läbi kumama, aga see oligi minu meelest vahva. Tõi pitsi mustri kenasti esile. 








Pärleid kulus peavõru peale paras ports, sest kogu pind tuli ju tihedasti neid täis tikkida. Aga valmis kujul sai esimene kaunitar selline.

Nagu Krista ennustas, siis ei jäänud üks ilma teiseta. Üsna kohe tuli Marit, kes järgmisena enda jaoks sinise-rohelise kirju ehte valis.

Teise kaunitari jaoks kasutasin nn paabulinnu-paletti ehk sinist, lillat, türkiissinist, kuldset ja rohelist värvi pärlite segu.

Peavõru alumisele küljele kinnitasin seekord hele-hallikassinise pitsi ja asusin sobivas mõõdus välja lõigatud vildiriba peale pärleid õmblema. 

Olgu öeldud et kõik pärlid on õmmeldud ükshaaval ja suuremad on päris mitu korda niidiga aluskanga külge kinnitatud. Ei mingit liimimist ega muud hookus-pookust. 

Mariti iludus nr 2 tuli selline lõpuks.

Tänaseks on need kaks laia vaprat saanud endale hulgaliselt juba kitsamaid versioone ka juurde. Sobivate toorikute leidmine ka kitsamale versioonile on päris keeruline, sest siingi on valikus ainult kitsad metallist võrud või siis sellised plastmassist ebakvaliteetsed lõdvikud, mis mitte kusagil ei püsi. Seetõttu olen ma ka siin pidanud toorikutena kasutama juba tegelikult tootjate poolt ette nähtud valmistooteid. Näiteks Rimi ehteletis on minu rõõmuks võimalik ühtesid selliseid täiesti arvestatavaid plastikust peavõrusid leida. 

Aga kitsamaid isendeid olen siis teinud selliseid: 

Tulemas on veel beeže, rohelisi, siniseid ja kui kellelgi on mingeid erisoove, siis leiab ka alati lahenduse. :-)

 

Kiilid, kiilid, kiilid!

Mõni aeg tagasi soovis üks mu kolleeg endale kiilikujulist prossi. Uus väljakutse mulle, polnud varem ühtegi kiili teinud. Avasin siis oma põhjatu tarkuseallika ehk Interneti ja hakkasin otsima, kuidas keegi varem sellele ülesandele on lähenenud ja mida ma sealt õppida saaksin.
Kuna tellija ise on selline habras ja armas blondiin, siis otsustasin, et üleni täis tikitud tiibadega variant oleks tema jaoks liiga raske ja massiivne. Vaja oli leiutada mingi muu tehnika, et tulemuseks oleksid suured, õrnad ja läbipaistvad tiivad nagu kiilidel päriselt ongi.
Pinterestis oli küll kiilikujulisi prosse kümnete ja sadade kaupa, mõned isegi umbes selliste tiibadega nagu mina ette kujutasin, aga seda päris "õiget" ikka ei olnud. Lõpuks leidsin ühe pildi, mis viis mind edasi ühele venekeelsele käsitööblogile. Sealt sain viimaks mõned vihjed, kuidas võiks asjale läheneda. Aga üldjoontes tuli ikka ise endal leiutada.
Katsetasin umbes kolme või nelja varianti, enne kui sellise lahenduse leidsin, mis mulle tulemuse poolest sobis ja mis ka suhteliselt vastupidav tundus (niipalju kui šifoonkanga osas üldse vastupidavusest saab rääkida). Selge on see, et kui mu siurud ja säutsud on paaril korral omaniku kätes kogemata pesumasinakatsumuse üle elanud ja pärast seda ikka täitsa OK välja näevad, siis kiiliprossid sellist ekstreemsust üle ei elaks.
Tiibade tegemiseks läheb vaja järgmisi asju:

a) head läbipaistvat ja kiiresti kuivavat liimi
b) värvitut küünelakki
c) painduvat traati, üsna jämedat
d) pesulõkse
e) väikesi kääre
f) laia organžapaela või šifoonkangast
g) erinevaid tange: ümarots-, lameots- ja lõiketange
h) peenikest terava otsaga nõela
i) hambatikku
j) paela või kangaga sobivas toonis niite

Kui kogu see värk on olemas, siis pole muud kui hakata tiibu tegema. :-)
Mõned vihjed selles kuidas see minul käib, on siin

Tiibade tegemine on tegelikult üsna tüütu nokitsemine ja ajamahukas ka. Aga seda lõbusam on pärast kiili saba ja kere valmistamine. Saab igasugused suuremad ümmargused pärlid ka ära kasutada, mis muidu niisama karpides seisavad.
Praeguse hetke seisuga on minu kiilikollektsioon selline, aga see loomulikult muidugi täieneb:

Kõige esimene roheline kaunitar, mis sa tehtud Maritile.

Lilla kaunitar, tiibade laius 8,5 cm, pikkus 8 cm

Tegelikult tumedam kui pildil. Petrolsinine, tiibade laius 8,5 cm, pikkus 8 cm

Pruun ja kuldne. Tiibade laius 8,5 cm, pikkus 8,5 cm

Vanaroosat tooni, tiibade laius 9,5 cm, pikkus 7 cm

Sinise ja mustaga, tiibade laius 9,5 cm, pikkus 7,5 cm

Punane ja must, tiibade laius 9 cm, pikkus 9,5 cm

Kiilid on õrnemad ja vajavad natuke ettevaatlikumat suhtumist kui minu lindla esindajad ja muud asjad. Esiteks on nad mõõtudelt suuremad ja koosnevad peamiselt väljaulatuvatest osadest, mis on väga maiad iga võimaliku asja taha kinni jääma ja siis võib vasktraadist karkass inetult kõveraks väänduda. Teiseks on tiivad ikkagi õrnast šifoon- või organžakangast ja kui sellega hooletult ringi käia, võib koeniite kergesti vigastada. Seetõttu saab neil igaühel olema oma personaalne karbike, kus neid sel ajal kui parasjagu ei kanna, hoida saab.
Kiilidega on sama lugu nagu teistegi minu tehtud ehetega - piisab ühest, et kogu tähelepanu endale tõmmata :-)

Ristpistes kaelakee.

Minu käest on mõnikord küsitud, et kas ma oma lõputust pärlitega nokkimisest ära ei tüdine. Noh, ikka tüdinen. Aga siis teen vahelduseks midagi muud ja tulen jälle pärlite juurde tagasi kui tusk on üle läinud. Selliseid tehnikaid, millega oma tegevusse vaheldust tuua, on mul ju rohkem kui mustlasnaisel seelikus volange. Ja ideesid, jumal paraku, sadade ja tuhandete kaupa veel enam. Mõnikord lehitsen oma Pinteresti ideepanka ja mõtlen, et millal ma küll kõigi nendega tegeleda jõuan.... ja siis avastan ennast juba märkamatult uusi ideid salvestamas.
Ristpiste on üks selliseid vahvaid tehnikaid, mille kohta ainult piiratud fantaasiaga inimesed võivad öelda, et see kõlbab vaid padjakatete tegemiseks. Selles tehnikas ehete valmistamine on täitsa lahe ja ma olen aegade jooksul teinud küll prosse, küll juukseklambreid, küll käepaelu.
Mõned aastad tagasi sain valmis ühe hiiglasuure kaelakee. Kannan seda üsna sageli ja tekitan inimestes segadust, et kas tegemist on ehte või rõivaeseme osaga.
Seda imeasja saab näha SIIT.

Kuna minu kaelakee jätkuvalt positiivset tähelepanu pälvib ja Pinterest mulle millegipärast mitu päeva järjepanu sobivaid roosimustreid pakkus, siis tundsin, et on käes aeg teise sellise suure, silmatorkava, julge ja kergelt rahvusliku hõnguga kaelakee jaoks. Muhuroosa roos seda ju on.

Mustri võtsin suht suvalise Pinterestist, ilmselt vist isegi ei salvestanud seda. Vähemalt ei leia ma seda nüüd enam üles kusagilt. Ilmselt viskasin minema.... Sobivaid suure õiega valikuid on seal kümneid ja sadu.

 1. Esmalt tuleb siis muster valmis tikkida ja kui see tehtud, siis harutada kangas kiududeks kuni mustri servani. Narmad võiks jääda kuni 1,5-2 cm pikkusteks, neid saab hiljem ka lühemaks lõigata.
Kui narmad valmis, siis tuleb need vastu tikandi tagumist poolt keerata ja sinna kinni õmmelda.

 2. Õigel pool teen pistete vahele veel ja ruudukesed, tagamaks seda, et kusagilt alumist kangast välja paistma ei jääks.
Ja pärlid õmblesin ka peale.

3. Kui kanganarmad on kõik tikandi pahupoolele kinnitatud, siis on suurem osa tööst juba tehtud, võib öelda.

4. Viimaks tuleb kinnitada tagus, milleks ma kasutan paksemat vilti.

5. Tasakaaluks tikkisin veel ka kaks eraldi õienuppu peegelpildis mustriga ja kinnitasin nende külge kee osa pärlid.

















Valmis! Nüüd ootab omanikku, kes iganes see siis olema saab.

Jõuluehete aeg läheneb

Ma olen tähele pannud, et mida aeg edasi, seda varem hakkavad jõulud. Kaubanduses. Praegu on oktoobri lõpp ja müügiinimesed ei näe selles mitte midagi imelikku, et nahkhiirte ja kõrvitsatega kõrvuti juba kuuseehted ja päkapikupildiga kommisokid sõbralikult riiulit jagavad. Mina mõtlen, et asjade lihtsustamiseks võiks siis juba värvilised munad ja õnnelikud lihavõttejänesed ka välja tuua, plinkivad sõbrapäevasüdamed ritta laduda ning miks mitte kogu see kupatus sini-must-valgete paeltega kokku köita. Teekski kohe poenurka sellise tähtpäevade leiunurga ja las siis igaüks aasta otsa valib sealt, mis talle sobib. Müüjad ei pea ka ennast ogaraks jooksma ühtede asjade kokkukorjamise ja teiste lahtipakkimisega.
Käsitöölistel muidugi on lood hoopis teistmoodi. Meil tulebki rege suvel rautada ja vankrit talvel, et õigeks ajaks valmis olla. Sestap on jõuluehete valmistamine praegu täitsa asjakohane tegevus, sest pärast on niikuinii juba nii kiire, et ei jõua enam midagi teha.
Sel nädalavahetusel istusimegi Sakus sõpradega koos ja nokitsesime iluasju teha. Siin siis seekordne saak.
MINU SINIKULDNE (läbimõõt 8 cm)

sini-punane külg

siniroosa külg

litritest kaunistus

paelahoidiku ümbrus

MINU MUST ROOS (läbimõõt 8 cm)

kaks külge roosilised, kaks kuldse ornamendiga 

paelahoidiku ümbrus

kuldse markeriga tehtud ornament, nööpnõeltega kinnitatud litrid

MINU MUST-ROHELINE (läbimõõt 10 cm)

kaks külge rohelised, kaks must-valged

nööpnõeltega kinnitatu litrid

paelaotsiku ümbrus, nööpnõeltega kinnitatud rosett

ULRICA PUNAVALGE (läbimõõt 16 cm)
Ulrica tehtud pall oli kohe nii suur, et seda tuli mitme külje pealt pildistada.

STIINA ROMANTILINE PALL (läbimõõt 16 cm)

Stiina tegi seekord eriti peent käsitööd - lõikas vuaalkangast roosimotiivid välja ja kinnitas need ükshaaval nööpnõelte ning väikeste roosade litritega aluskangale. Roosa pärlitega kangas oli õnneks originaal.