Aga 3 aastat on möödas ja mis te arvate, kuskohast ma just paar päeva tagasi tulin? No Haapsalu Valge Daami käsitöölaadalt muidugi! Ja ma ei kirjutaks seda siin, kui ma seal lihtsalt külastaja oleksin olnud.
Nagu arvata, ei sattunud ma sinna muidugi üleöö. Plaan hakkas ilmet võtma juba eelmisel aastal, mil keskmise õega mööda müügilaudadega palistatud Haapsalu peatänavat lonkisime ja endamisi ette kujutasime, mis tunne oleks ise seal leti taga olla. Soe ilm, ilusad inimesed, mõnus chill... Ei mingit külma telki, ei mingit tilkuvat kondensveepilve peakohal ega muid ebameeldivusi. Ainult toredad emotsioonid. Mõeldud, otsustatud!
Hakkasime kohe "vaikselt" ette valmistama, ehk et Tiina kukkus pöörasel kiirusel sokke ja poolkindaid kuduma, mina nokitsesin oma linnuparve kallal.
Maikuus, pärast seda kui registreerimise alguskuupäeva oli juba mitu korda edasi lükatud, sai lõpuks ruttu-ruttu taotlus esitatud. Hea oli, et ma sel ajal vähemalt paar korda päevas korraldajate kodulehel käisin. Üsna pea ilmus samasse teade, et kuna müügikohtade arv on piiratud ja avaldusi on juba rohkem kui kohti, siis uusi soovijaid enam jutule ei võeta ja asutakse menetlema neid, kes on ennast juba kirja pannud. Järgnes veel mitu-mitu-mitu nädalat ärevat ootust, et kas saame siis koha või mitte. Ma küll ei mõista, mis selle valikuprotsessi ja otsuste edastamise nii pikaks venitas, aga noh, mine tea kuidas need korraldajate asjaajamised seatud on. Ju siis midagi seal oli. Etteruttavalt võin öelda, et tõesti - ehkki ehetega kauplejaid oli kogu seltskonnast tubli 1/3, olid kõik pakkujad väga erinevad ja sellist haledat pilti nagu mõned aastad tagasi, kus üle ühe ehteleti oli laud täis kameekõrvarõngaid ja üle teise leti ümmargustest poolvääriskivihelmestest käevõrusid, sel aastal enam ei olnud. Sedasorti kaupa pakkusid ainult mõned müüjad. Muidugi oli olemas ka kohustuslik nö kila-kola lett, mis oma odava kauba ja kaootilise valikuga ostjaid meelitas, aga valdavalt olid ikkagi lettidel väljas huvitavad ja omanäolised disainertooted.
Ega me muidugi oma tegemiste kõrvalt eriti süvitsi konkurentidega tutvuda ei jõudnud, aga paar tiiru lähikonnas tegime küll, et olukord ära kaardistada. Õnneks olid kauplejad siiski mingil moel teemade kaupa ära paigutatud, nii et ega kaugele polnud vaja minnagi.
Ja kui juba konkurentidest rääkida, siis ma lihtsalt pean ära märkima sellise ägeda tegija nagu Kaja Raitar Design. Ma väga harva leian käsitööehete maailmas midagi sellist, millele mu pilk pikemalt peatuma jääb või mida ma oleksin nõus ise kellegi teise poolt tehtuna kandma, aga see bränd oli üks niisugustest haruldustest. Nad pakkusid tõeliselt nunnusid, kõigest paari sentimeetri pikkusi rahvarõivastes nukukesi nii kõrvarõngaste kui ripatsitena. Valida sai suvalise piirkonna või siis täpselt oma kodukoha kihelkonna rahvarõivastega paari (mees- ja naisnuku). Pidi lihtsalt letiks olnud maakaardi pealt oma lemmiku või koha üles otsima ja seal nad siis rippusidki konksu otsas nagu kellukesed. Need miniatuursed tegelased olid nii peen töö, et isegi mina, kes ma ju ka nööpnõelapeadest hulga pisemate pärlitega sehkendan, vaatasin neid ja raputasin pead. Lihtsam on ühele kuramuse Barbie nukule 5 paari bikiine kududa kui selliseid asju valmis nokitseda.
Kirsiks tordil oli maakaardi taga olevasse imepisikesse konkusse ennast ära peitnud meister ise, kes istus seal rätsepaistes nagu buddha munk ja valmistas enda ees olevates kausikestes olnud vidinatest üha uusi ja uusi nukukesi. Ma 1000% kahetsen, et temast pilti ei teinud, niivõrd äge oli ta seal.
Kaasmüüjatest veel rääkides, siis mainin siinkohal ära ka meie toredad naabrid - ühel pool Kristi Kuurme oma stiilse ja õhulise keraamikaga ning teisel pool masintikandimeistrid LK Embroidery´st. Otse üle tee pakkus juba ülivarajastel hommikutundidel värsket kanget kohvi ja imemaitsvaid pirukaid Müüriääre Pagarikoda, mis ei olnud küll otseselt laada müüjate nimekirjas, aga kuna nende kohv päästis sisuliselt kaks hommikut minu elu ja päevase meeleolu, siis on nad siin ära nimetamise auga välja teeninud. Vihjena olgu öeldud, et kes tahab maailma kõige paremaid kardemonisaiu, siis - sealt neid leiab.
Aga laadast endast siis.
Ühed ütlevad - kes pole tark, et plaane teha, see saab hukka. Teised jälle, et targem on õigel ajal ilmuda. Meie tegime mõlema tarkuse kiuste eelmisel õhtul väikese tiiru linnas, vaatamaks kuidas ettevalmistused käivad. Korraldajad olid juba aegsasti tänavakividele kriidiga ära märkinud, kus kellegi müügiplats asub ning mitmed toidukaubaga kauplejad olid oma telgid ka juba püsti pannud. Otsisime enda nimele märgitud platsi ja no mida ei leidnud, seda ei leidnud! Olime täitsa närvis, et kuidas siis nii, kas meid on ära unustatud või? Ja kuhu me oma killavoori siis lahti lööme? Küsida polnud kelleltki ja nii me seal marineerisime oma ettekujutlusis, mis kõik juhtuda võis ja kuhu hoovinurka või aiataha meid siis homme läbi häda pressitakse. Vaatamata sellele, et järgmisel hommikul tuli õigeks ajaks kohale jõudmiseks täiesti ebanormaalse kella 6 paiku ärgata, jõudsin ma öösel isegi magada ja unes näha, kuidas me oma kottide ja kompsudega kohale ilmume ja meist pole seal keegi midagi kuulnudki. Juba koostasin unenäolisi kaebekirju ja valmistusin mässulisteks meeleavaldusteks.
Tegelikult läks kõik muidugi hästi ja korraldaja abiga leidsime hommikul endile määratud platsi kenasti üles. Selgus, et kuna eelmisel õhtul oli samas toimunud üks teine üritus, mis otsapidi tänavale ulatus, märgiti sinna mõeldud kohad äärekividele maha alles varajastel hommikutundidel.
Koht oli suurepärane, otse meie vastas kohvik ja pood, otse meie selja taga suure konteineri varjus tualett. Kõik eluks vajalikud asjad seega käe-jala juures. Helipult piisavalt kaugel, et mitte häirivalt valju tümakaga tuju rikkuda, samas piisavalt lähedal, et mõnusat tausta pakkuda. Pakkisime oma asjad lahti ja ma tänasin tõsimeeli käsitööjumalat, et ta mulle nii väikesemahulise hobi välja valis. Kogu meie kaup ja muu vajalik varustus mahtus ära kolme väikesesse kotti, samas kui enamik tegijaid sõitis kohale autode ja kaubikutega ning hakkas siis neid tühjaks laadima. Õhtul tuli vaesekestel kõik asjad uuesti kokku pakkida, kastidesse paigutada ja autosse tõsta, selleks et järgmisel hommikul sama töö vastupidises järjestuses ära teha.
Kella 10ks nägi meie väljapanek minu meelest lõpuks täiesti viimasepeal ahvatlev välja ja me hakkasime külastajaid ootama. Ütlen ausalt - mu lindla pole kunagi varem olnud nii sirgetesse ridadesse üles rivistatud!
Aga et kuis meil siis läks?
No arvestades minu eelmise korra kogemust, siis ega mul mingeid erilisi ootusi ei olnud. Kõiki asjaolusid kokku võttes ja seekordset üritust 10-palli süsteemis hinnates võin öelda, et esimesel päeval 6 ja teisel päeval 3 palli. Miinusesse ei jäänud, kohamaksu teenisin tagasi ja natuke peale ka. Aga mingit rikkust ja rahasadu kohe kindlasti ei tulnud. Samas - kolme aasta taguse põrumisega võrreldes läks ikka hästi. Pealiskaudsel jälgimisel tundus, et lähikonnas oli mitmeid müüjaid kellel meist palju kehvemini läks.
Samas - ega meie Tiinaga sinna mingit suurt läbimüüki tegema läinudki, hoopis laadamelu ja olustik olid need, mille pärast tasus seal need kaks päeva olla ja istuda. Saime ära näha kõik Haapsalu inimesed, suure hulga turiste ja mitmeid selliseid tuttavaid ka, keda muidu harva trehvab.
Inimesi ongi ju väga huvitav jälgida. Mulle kohutavalt meeldib, ma võib seda tunde teha ja ikka on põnev. Suur osa külastajatest liikus kaubalettide spaleeris ringi ilma, et oleks ühelegi letile pikemalt pilku heitnud, ehk siis otse öeldes - lihtsalt promeneerisid. Jalutasid mõõdetud sammul ja heitsid huvituid pilke vasakule ja paremale. Oma trajektoorigi olid sättinud täpselt keset tänavat, et mitte ühele ega teisele poole kalduda ja müüjate käeulatusse sattuda. Üsna tõenäoliselt olid need kohalikud, kes augusti lõpuks on kolm suvekuud kestnud ürituste laviinis omandanud tugeva immuunsuse ning suhtuvad igasugusesse püüdesse nende tähelepanu pälvida täiesti ükskõikselt.
Turistid seevastu tundsid lettidel toimuva vastu palju aktiivsemat huvi, aga nii mitmelgi korral oli näha, kuidas enne mõne eseme ostmist kalkuleeriti mõttes, kas ja kuidas see ikkagi vajadusel pagasisse võiks mahtuda. Tiina näiteks müüs ühele hispaanlannale paari villaseid sokke. Tollel naisel oma ostu kojutoimetamisega ilmselt probleeme ei tekkinud.
Tavapärane laikijate ja kiitjate kildkond oli arvukalt esindatud, samuti ideekorjajate oma. Tiina juba naeris vahepeal, et paneb letile uue hinnakirja:
Idee - 5 eurot
Hea idee - 10 eurot
Idee, mille kohe lähen ja kodus järele teen - 25 eurot
Kui minu tikandeid ikka niisama naljalt järele ei tee, siis tema heegeldatud käevõrud oleks selle hinnakirja alusel talle küll hea läbimüügi garanteerinud.
Mina pidin jälle mitmel korral selgitama, et minu tööde puhul ei ole tegemist masintikandiga ja ei, ma tõesti ei kasuta pärlite kinnitamiseks liimi, vaid tegelikult ka tikin need kõik ükshaaval sinna ehte sisse. Jah, ja need eriti väikesed ka.
Aja veetmiseks mängisin vahepeal omaette väikest mõttemängu, et kas möödakäija on kohalik või kusagilt mujalt tulnud, kas abielus või üksik, kas puhkusel või tööajast siin jalutamas. Harjutasin k natuke vihjavaid silmapööritusi (noup, ärge küsige....), millega potentsiaalseid kliente enda leti ette meelitada. Sa ju näed tegelikult ära, kelle stiil on selline, et temast võiks potentsiaalne ostja tulla ja kellest on kaugelt näha, et ta iial mu loomingut ei ostaks, veel vähem kannaks. Nende esimeste tähelepanu tuli ikkagi kuidagi võita.
Kontrastidest rääkides, siis laupäeva pärastlõunal ilmus rahva sekka arvukalt tsiklikostüümides ja nahkrõivastes rahvast, kuna raudteejaama ees olnud mootorratturite seltskond oma iga-aastase ürituse kokku pakkis ja ka linna peale patseerima tuli. Pühapäeval oli aga pitsipäev ja siis oli tänav täis haapsalu salli mustrites kleite, seelikuid, õlasalle ja pleede.
Mõlemal päeval hakkas silma kahetsusväärselt suur hulk ülekaalus inimesi. Kohe ikka hirmutavalt suur hulk, sõltumata soost, vanusest või rahvusest.
Mis ma siis kokkuvõtteks võin öelda? Noh, järgmisel aastal ma vist ilmselt ei viitsi minna. See on muidugi praegune tunne ja ma ei anna punast puupennigi pandiks, et see aasta jooksul muutuda ei võiks, aga praegu tundub, et järgmiseks kolmeks aastaks jälle aitab. Muidugi, chillida oli seal mõnus.
Üldiselt olen ma aru saanud (ja see on puhtalt minu isiklik arvamus!), et nii kummaline kui see ka pole, on käsitöölaadad, kui sa just toidukaupa ei müü, minusuguse hobitegija-käsitöölise jaoks kauplemise mõttes üsna mõttetud kohad. Esiteks on ühte kohta koondunud suur hulk sama toote ehk siis käsitööehete müüjaid ja need kõik hakkavad üksteist varjutama. Ehted on luksuskaup ja kui luksust on korraga selline kogus, siis kaotab inimene pea ja ei süvene lõpuks mitte millessegi. Väga sarnane tundele, mis valdas mind kunagi aastaid tagasi Vatikani muuseumis käies. Kõik need kilomeetrid koridore olid sedavõrd tihkelt igasuguseid imelisi taieseid täis, et ma lõpuks ainult tuima näoga jalutasin, pildistasin ja mõtlesin, et ahh.... vaatan kodus kui on rohkem aega ja rahulikum olla. Aga siis oli Vatikan juba sadade kilomeetrite kaugusel.
Palju ägedam oleks oma laud lahti pakkida kusagil, kus see teiste kauplejatega ei konkureeri, aga siin tuleb jälle ettevaatlik olla. Künnivõistlused ja taimelaadad, infotehnoloogia teemalised seminarid ja nooblid ärikonverentsid on küll toredad kohad, aga sobivuse koha pealt veelgi küsitavamad. Seltskonna mõttes kahtlemata palju intrigeerivamad. Irww.
Üldiselt ma ikkagi arvan praegu, et jään oma külalisetenduste juurde kohalikel kohvikutepäevadel või siis nokitsen niisama omaette, kodus ja internetis. :-)
 |
| Minu vidinad ja esiplaanil Tiina linikud |
 |
| Tiina kaup |
 |
| Madaam mina, poosetamas |
 |
| Madaam Tiina, kah poosetamas |
