Hiidprojekt "KODU KORDA!" XIII "Kallimaks kui kullakoormaid tuleb... plastmassi tunnistada"

Mõnikord on nii, et kui ma midagi tegema hakkan, siis ei ole mul kuni viimase hetkeni selget ettekujutust, milline see tehtav ese lõpuks välja nägema hakkab.
Aga mõnikord on jälle vastupidi - enne ma ei liiguta lillegi, kui pilt plaanitavast asjast täpselt silme ees valmis on.
Ja kui ma juba lilledest räägin, siis oli mul juba ammu ammu peas mõte, et sinisesse tuppa kummuti peale (kui ma kord selle valmis peaksin saama) tuleb organiseerida üks suur-suur lopsakas lillepunt. Kunstlilledest, et püsiks aastaringselt. Ja mitte vaasi, vaid kannu. Valgesse. Ja mitte lihtsalt mingi suvaline punt totraid üleelusuuruses orhideesid või liiliaid või paberist roose, vaid võimalikult originaalilähedasi ja lihtsaid õisi. No et tulemus oleks ligilähedaselt selline, nagu nendel vanadel õlimaalidel, mida Madalmaade kunstnikud omal ajal maalisid. Umbes selline nagu siin kõrval näha on.
Kõigepealt ma püüdsin meeleheitlikult seda sobilikku vaasi ehk kannu leida. Kolasin sõgeda järjekindlusega küll Balti jaama turu vanavaralettide juures, küll igal pool kolapoodides, kuhu inimesed oma vanu asju on ära viinud, kuni sinnamaani välja et püüdsin sobilikku anumat tuvastada isegi Kaubamaja hiigelhindadega nõudeosakonnast. Ei tühjagi. Ikka oli midagi valesti - kas oli kannu kuju õige, aga värv vale; või olid kuju ja värv õiged, aga mingi napakas muster peal; või olid nii kuju, värv kui muster õiged, aga mingi napakas tila kannu küljes... Ühesõnaga, mitte ükski ei sobinud. Toriseja muutus lõpuks juba iga kord, kui ma nimetasin sõna "kann", näost hallikasvalgeks ja lubas mu sinnasamasse paika igaveseks ajaks igavesti poodlema jätta, kuniks ma oma kannu leitud saan. Ta hakkas neid paiku, kus potentsiaalselt mingisuguseidki nõusid või vanavara müüa võidi, lausa vältima.
Lõpuks aga läks nii nagu ikka läheb, kui midagi väga tahetakse - leidsingi sobiliku anuma! Ja üldse mitte kaugelt, vaid suisa kodu lähedalt Telliskivi loomelinnakust, ülimalt vahvast Homearti poest.
Sobilike lillede leidmine ei kujunenud muide sugugi lihtsamaks ülesandeks, sest tundub et kunstlillede tootjad ja disainerid põevad kõik mingisugust mania grandiosa erivormi. Näib, et nende töös käib halastamatu võistlus, kus peaauhind läheb sellele võistlejale kes suudab luua kõige suurema, koledama, grotesksema ja võltsima õiemoodustise. Ja mida need disainikunsti imed veel maksavad, see on lausa omaette teema! Ma ei viitsi pikemalt peatuda selle Kolgata tee kirjeldamisel, kuskohast ja kuidas ma endale selle sobiva buketi leidsin, aga see kogune niimoodi õis-õie haaval küll K-Rautast, küll Selverist, küll Hansaplantist...
Koomiline seik seoses nende õitega näiteks oli selline, kus ma ükskord järjekordselt mingid paar vart kusagilt poest ära olin ostnud ja need auto tahaistmele panin, siis hoidis Toriseja neid kogu sõiduaja jooksul nagu hingeõnnistust. Ei julgenud õieti istuda ega astuda nende suunas ja nurises lõpuks et mis pagana rootsud need sihukesed küll on ja kuhu need küll istutatakse. Suur oli tema üllatus, kui ma talle ütlesin et tegemist on hoopis plastmassist kunstlilledega, mille muldapanemisel ma küll erilist mõtet ega tulu ei näe.
Lõpetuseks - lillepunt sai siis selline. Pole küll teab mis lopsakas, aga ikkagi. Just see, mis vaja.

Kui ma selle hinda hakkasin kokku lööma, siis selgus minu jahmatuseks et see punt koos kannuga läks mulle maksma isegi mõned eurod rohkem kui kogu sinise toa sisustustekstiili materjalid kokku. Ehk et pildil oleva lillepundi (+ kann) hinnaks kujunes ei rohkem ega vähem kui 56 EURi. Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et ma ostan oma magamistuppa 876 krooni eest kunstlilli, siis ma oleksin ennast sealsamas pooleks naernud. Niipalju siis inflatsioonist ja raha väärtusest...
Kannu all oleva imekauni liniku leidsin ma juhuslikult ühest Raplas asuvast second-hand poest. Maksis 5 EURi. Ja omakorda liniku all on kummut, mis tähendab seda, et ma sain ka selle lõpuks valmis.

Algselt nägi see elukas välja niisugune. Toriseja ja Väikepealik kraapisid sellelt värvi maha, uksed ja sahtlid viisime Tisleri-Tiidu juurde parandusse, sest need olid päris õnnetus seisus.
Mina lihvisin kõik pinnad lõpuks puhtaks ja peitsisin ja värvisin ära ning lõpuks maalisin ka jälle tuttavad sinised lilled peale.


Lõpptulemus sai siis selline

Kapp nagu uus, aga näeb samas ikka veel mõnusalt vana välja. Ehk siis täpselt see tulemus, mida ma taotlesingi.
Sellega on sinises toas mööbliga lood ühel pool, vaja on veel valmis saada lapikardinad ja ongi kõik. Aga need ootavad hetkel inspiratsiooni, sest mul on praegu pooleli juba Väikepealiku toa vidinad.
Kiiret pole.